Ma olin vangis ja te tulite mu juurde

2000. aastal Peeteli koguduse õpetaja Avo Üpruse asutatud Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut, mis tegeleb kuritegevuse ennetamise ja sotsiaalse rehabilitatsiooniga, pakub vanglast vabanenute tugiisikuteenust.

Eesti Kirik usutles kaks ja pool aastat Tallinnas vanglast vabanenute tugiisikuna tegutsenud Lääne praostkonna vikaarõpetajat Aarne Lättet, kes argielus põhitööna pakub ehitusalaseid konsultatsioone.

Millised on sinu tugiisikuna töötamise kogemused?
Üsna vastakad. Elus on nii, et kui midagi teed, siis tahad, et oleks ka tulemus. Vabanenutega töötamine on nagu vaimulik külv: ei tea, kuhu satub, kas ohakatesse või heale pinnasele. Peab leppima, et see pole õnnestumiselt õnnestumisele sammumine, vaid töö, kus ka 10% õnnestumist on suur asi.

Mis on õnnestumine?
Et inimene ei satuks tagasi vanglasse ja et ta esimestel kuudel suudaks töö ning elukoha leida ja luua võrgustiku sõpradest, kes teda vanglasse tagasi ei tõmbaks.

Kui palju inimesi oled toetanud 2,5 aasta jooksul ja kuidas see töö toimub?
Vast 12–15 meest. Üle kahe vabanenu korraga ei võta, umbes üks päev kuus kulub praegu. Vabanedes käime reeglina võlanõustaja juures ja töötukassas. Tihti on vaja tegelda lepitamisega, näiteks suhetes sugulastega.
Vangidel on info, et on võimalik saada tugiisik, nad peavad ise avaldama soovi. Mina olen üks väheseid, kes räägib vene keelt, ja nõnda on juhtunud, et mulle on sattunud üsna keerulisi isiksusi. Kohtume enne vabanemist ka 3–4 korda vanglas. Huvitav on see, et paljud tugiisikuks õppinud pööravad vangla väravasse jõudes uksel ringi.

Psühholoogiline tõrge?
Jah, vangla pole meeldiv. Edasises protsessis peab mõistma, milline on vabaneja tegelik olukord. Nad on väga head manipulaatorid, üritavad endast teist pilti luua. Siis püüan leida toetavaid võimalusi vabaduses. Näiteks mõnel on ema, aga vabaneja arvab, et ema teda mitte mingil juhul näha ei taha. Kui helistan, siis reeglina vastatakse, et loomulikult tulgu koju.
Inimeste, kellel on vabaduses keegi, kes on valmis neid vastu võtma, olukord on oluliselt parem kui neil, kelle ainuke võimalus on minna ööbima kodutute ööbimiskohta. Viimased satuvad üsna kiiresti vanglasse tagasi ja sel juhul on vangla neile pigem turvaline koht, kus saab kolm korda päevas sooja toitu.

Kui paljud tulevad surnud ringist välja?
Tean ühte, kes sattus kolm kuud pärast vabanemist vanglasse tagasi. Tugiisiku ja vabanenu suhe katkeb üsna kiiresti. Me pole sõbrad. Kui vabanenu hakkab vähegi ise tegutsema, siis ta enam ühendust ei võta. See on nagu arsti ja patsiendi suhe – kui patsient saab terveks, siis ta enam ei helista.

Milline on riiklik tugisüsteem?
Eesti vangla on asutus, mis valmistab inimesi ette vabanemiseks. Vangla pole klassikalises mõttes karistusasutus, seal on tugisüsteem (psühholoogid, sotsiaaltöötajad jne), mis toetab naasmist ühiskonda. Näiteks õpetatakse eesti keelt, mingit eriala, toimetulemisoskusi. Tugiisikute puhul on see oluline, et nad ei kuulu riiklikku süsteemi, mida vangid tihti ei usalda. Keegi, kes tuleb väljastpoolt, on neile tõsiselt võetavam.

Kas tugiisikuid on piisavalt?
See on nii või naa. Tänapäeva noored ei räägi enam vene keelt. Ja isegi kui räägivad, siis ei räägi seda vene keelt, mida vangid. Platnoide (slängis elukutseline kurjategija, kriminaal – K. L.) kultuurist pole kerge aru saada. Neid, kes seda suudavad, võiks rohkem olla.

Umbes pooled tugiisikutest pidid aasta jooksul loobuma tagasilöökide tõttu. Kas see on nii?
See on tõsi. Markantne näide: üks vang ütles, et kui vabaneb, soovib kohe tööle minna. Ta oli 4,5 aastat vanglas. Läksime koos töötukassasse, leidsime seitse töökohta. Pärast suurt otsimist ütles too vabanenu, et ta ei taha tööle minna, tahab puhata. Sellised hetked on, mil tunned, et see on tühi töö ja vaimu närimine. Tugiisikul pole mingisuguseid vahendeid, et sundida. See on abi, mida saad pakkuda, kui inimene tahab.
Päris palju on ka positiivseid näiteid. Mitu meest on kuid hiljem helistanud ja öelnud, et on tööl. Üks isegi leppis oma endise naisega ära.
Inimese elu võiks olla mitmekülgne, töö vanglas ja vabanenutega on selline, millega paljud kokku ei puutu. Ühiskonnas on tunda, et sõna vangla kardetakse. Andsin kord ID-kaardi asemel kogemata vangla sissepääsuloa ja vastuvõtja väga ehmus.

Sul ei ole motivatsioon ära kadunud?
Olen olnud Vene sõjaväes, oma profiili poolest küllap sobin vanglasse. Ja huumorimeel ei tohi kunagi kaduda. Tugiisiku töö pole ka põhitöö.
Minu motivatsioon on lihtne. Pühakirjas ütleb Issand: ma olin vangis ja te tulite mu juurde (Mt 25:36b). Ega elus ei saagi muud teha kui maailma ise paremaks muuta. Kui oled kasvõi väikese osa sellesse andnud, siis … mõni tegeleb kodututega, mõni loomade varjupaigaga. On asjad, mida peame tegema, aga kui tahame elada täiuslikumalt, siis peame midagi veel tegema.

Töö vaimulik pool? 50–60% tugiisikutest kuuluvad ju kogudustesse.
Vaimulik töö on see eelkõige selles mõttes, et kui sul endal jalgealust ei ole, siis seda teha ei saa. Usk on see, mis kannab, et minna inimeste juurde, kelle juurde mitte keegi minna ei taha. Kui ma näen, et võiks vaimulikest asjadest rääkida, siis muidugi räägin.

Kogudus tugisüsteemina?
Erandeid on, aga kogudust saab soovitada eelkõige neile vabanenutele, kellel on enne olnud mingi kontakt kogudusega. Olen soovitanud suhe taasluua. Eelarvamusi on ka koguduse liikmete seas. Lootuse küla on väga hea näide toimivast süsteemist.

Eks see inimeste hirm ole loomulik. Milline on tööandjate suhtumine?
Ehitusfirmades on reegel, et kes on vargusega istunud, neid ei võeta. Lihtsaid töökohti, kuhu vabanenud sobivad, on Tallinnas ikkagi päris palju, nt kojameheks. Vabanenu, kes soovib töötada, see enamasti nädala-kahe jooksul mingi töö leiab. Paljud aga ei taha. Pigem varastatakse. See ongi suletud süsteem. Nõukogude perioodist on üle kandunud platnoide kultuur, et töötegemine on alamrassile. Seda on õnneks Eestis järjest vähem.

Milline inimene sobib tugiisikuks?
Inimene, kes soovib maailma paremaks muuta ja kellel on piisavalt selgroogu ning elukogemust. Verinoort ei saadaks vabanenutega töötama. Nad on ülihead psühholoogid. Kui on võimalik ära kasutada, siis seda tehakse. On suur läbipõlemise oht.

Tugiisikutele tuleb au anda, väga tänuväärne töö.
Midagi võiks elus veel teha peale põhitöö ja perekonnaelu. Mina leidsin selle. Väike tasu, mida saame, pole kindlasti see, mille pärast sellega tegelda. See tegevus avardab maailma.
Kätlin Liimets

Vanglast vabanenute tugiisikuteenus
Koolitab Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut
Asutaja Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus
Tugiisikute koolituse projektijuht Eva Üprus
Koolitatud tugiisikuid 30
Tugiisikutest 50–60% on koguduseliikmed

Pildigalerii: