Ma tulen taevast ülevalt

Aga ingel ütles neile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.» (Luuka evangeelium 2:10–12)

Jõulud on rõõmupühad ja ühed suuremad pühad üldse, sest kristliku usu tähtsamaid tunnuseid on rõõm. Rõõm kõlab ka Martin Lutheri loodud jõululaulus: «Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt!» Nii kuulutab seal ingel Jeesuse sünnist: «See ilus püha lapsuke on rõõmustaja kõigile» (KLPR 22).
Mis on jõululapses rõõmustavat? See, et ta pärineb «ülevalt», Jumala juurest, kes on valgus ja kelles ei ole pimedust (1Jh 1:5). Maises maailmas on pimedust ja me võime üksnes igatseda valguse järele. Jeesuses täitub see igatsus. Kui veendume, et Jumal on tõesti olemas ja meilegi ilmunud, siis tärkab meis ülisuur rõõm.
Jõulusündmust pole aga kerge uskuda. Apostel Pauluse sõnul oli Jeesuse ristil lõppenud elu «ärrituseks» maailmale (1Kr 1:23). Meile tunduks loomulikum, et Jumal jääb kaugusse ja varjatusse, kuid jõulusõnum kuulutab vastupidist – Jumala eriliselt kogetavat lähedust. Paljud hülgasid Jee­suse, sest inimesele on omane Jumalat tõrjuda. Seda muide tähendabki patt, et me tõrjume Jumalat! Me kardame valgust ja eelistame pimedust.
Kaks punkti, kus toimub Jumala eriline ilmutus, on Jeesuse sündimine ja ülestõusmine. Tema sündimises ühendab Jumal end inimese eluga ja tema ülestõusmises võidab ta inimese surma. Mõlemal juhul on tegemist koopaga, võõraste pilkude eest varjatud paigaga. See, mis koopais toimus, on nähtav ainult usule, mis tõstab meid maast kõrgemale.
Kummad on tähtsamad: jõulud või ülestõusmispühad? Nii ei tohiks küsida, sest üheta poleks teist ja esimene viitab teisele. Loomalaudana kasutatud koobas, kus karjased leidsid lapse, on Jeesuse hauakoopa eelkujuks. Tema sõim kujutab hauda ja mähkmed surilinu. Jeesus sündis maailma, jättes terveks Maarja neitsiliku ihu, ja tõusis üles surnuist, hauakoopa ust murdmata. Petlemmas ilmus ingel karjastele ning tema ümber säras taevane kirkus. Jeruusalemmas ilmus ingel naistele Jeesuse haual ja tema pilk oli nagu välk.
See, mis toimus Jeesuse sünni- ja hauakoopas, on loomine eimillestki. Seda, mis seal loodi, ei olnud varem olemas. Alguses lõi Jumal maailma eimillestki – nüüd asus paisuva universumi kohale koobas. Jumala inimesekssaamisega ja inimese ülestõusmisega käivitati uus loomine maailmas. Seepärast leviski kristlus plahvatuslikult, et tõi kaasa tohutu rõõmu, mille aluseks oli veene, et Jeesuses sündis midagi täiesti uut.
Ka meie südamekoopas peab toimuma uus loomine ja sündima uus inimene. «Te peate sündima ülalt,» ütles Jeesus Nikodeemusele (Jh 3:7). Sama kõlab ka Lutheri jõululaulus: «Oh võta, armas Jeesuke, mu süda sängiks endale! Oh võta temas hingata, et mina Sind ei unusta!» Ka meie sees tähendab uus loomine loomist eimillestki. Esmalt loob Jumal ka meie hingesse tühjuse ja igatsuse, et oleks koht, kuhu ta saab asetada jõululapse.
Ka rõõm antakse ainult ülevalt. Tõeline rõõm tekib meis siis, kui me iseendast tühjaks saame. Siis selgub, et ka meie südames võib särada Jumala valgus ja sundida taganema pimeduse. Ka meie sees mähitakse uus inimene esmalt mähkmeisse, et väetikest ei kahjustataks. Seejärel ta uinub, kuni saabub aeg ärgata. Vahel uinub uus inimene edaspidigi meie elus, nii nagu Jeesus magas paadis, kuid jõulupühade ülesandeks on teda äratada.
Jõulud tahavad ka levitada uut loomist. Koopa algkuju järgi on loodud muide ka kirikuruum, olles ühtlasi universumi peegelduseks. Mõlemale Jeesusega seotud koopale, tema sünnikoopale Petlemmas ja hauakoopale Jeruusalemmas, on ehitatud võimsad kirikuhooned. Nii peab ka meie seesmusest lähtuv usk kasvatama kauniks meie elu. Olgu käesolevad jõulud meile kindla veendumuse allikaks, et jõululaps meis on sündinud.
Rõõmsat jõulurahu kõigile!
Arne Hiob