Maailma parim amet

Mul on maailma parim amet. Palka makstakse selle eest, et ma Piiblit loen! Minu tööl on mitte kaduv, vaid kadumatu eesmärk. Ma ei ehita ajalikku hoonet, mis samuti peab seisma kindlal alusel, ega ole mind seatud ajutisi tulemusi saavutama, vaid minu eesmärgid on hoopis pikemad – minu tööl on igavikuline tähendus. Ma kuulutan Jumala riiki ja õpetan tõde Issandast Jeesusest Kristusest. Ma lähen välja teedele ja aedade äärde ja keelitan rahvast sisse astuma, et Jumala riik ehk nagu tähendamissõnas öeldakse – isanda koda saaks täis! Ja pärast nõutakse minult aru.
Kui arsti ülesanne on hoolt kanda muldse ihu eest, ja seegi on tohutu vastutus, siis kas ma üldse aimatagi suudan, milline vastutus on kirikuõpetaja kätte usaldatud, kui ma kannan hoolt selle eest, milline on inimese olukord terve igaviku? Mul on küll maailma parim amet, kuid ka maailma suurim vastutus.
Vaimulik töö nagu iga teinegi töö on raske. Raskused on erinevad. Füüsilise töö tegija ei pruugi mõista vaimse töö raskusi ega vaimse töö tegija vaimuliku töö omi. Siiski peab iga tööline oma koorma kandmiseks valmis olema. Piloodiks ei pääse prillikandja ega labidameheks jalutu. Riigisaladusega tohib kokku puutuda vaid see, keda vaenlane kerge vaevaga ümber sõrme ei keera, ja vaimulikule tööle asudes tuleb valmis olla hingevaenlase rünnakuiks.
„Töö pole kerge“ pole mustvalge väide. Rasket tööd võib teha ka nõrgem inimene, kuid tal kulub selleks rohkem aega ja ebaõnnestumise riskid on suuremad. Jaakobus hoiatab (Jk 3:1): „Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.“ See pole mõeldud hirmutamiseks, vaid illusioonide, pettekujutelmade kõrvaldamiseks, tõele näkku vaatamiseks. Vaimuliku töö vastutus ongi suur, mistõttu ükski inimene selleks päriselt ei kõlba.
Õnneks ei tehta vaimulikku tööd üksi – Jumal on see, kes põhiliselt tegutseb. Pigem on ime, et ta üldse pisikest inimest enda suure töö juures kasutab. Hea kirikuõpetaja on see, kes võimalikult vähe takistab Jumala tööd. Mingil määral saavad nii öelda ka arst ja põllumees – nendegi töö tulemus on otsustavas osas Jumala käes. See teadmine ei pea kedagi laisaks tegema. Oma talenti ei tohi sellepärast veel maha matta. Jumal võib küll lõigata sealt, kuhu ta pole külvanud, aga tema sõna kuulutaja amet on seatud ikka selleks, et külvata.
Jumala sõna tuleb kuulutada suust ja südamest. Need kaks kuuluvad kokku, ja kui mitte, siis hakkab miski kärisema. Näiteks ei kujuta ma ette, kui raske on näitlejal rahvale nalja teha, kui samal ajal hinges on nii suured mured, et parem oleks üldse mitte kodust välja minna. Aga töö nõuab. Sama raske oleks kuulutada Jumala sõna, kui kuulutaja enda usuelus on kriis.
Kui ma laps olin, siis minu isa töölaual oli rist, millele olid kirjutatud sõnad „Põledes süütad“. Jah, ma saan aru, et kuulutustööd ei saagi teisiti teha. Aga mis saab siis, kui ei põle? Töökohustused ootavad? See oleks nagu sõita autoga trotslikult edasi, kuigi mootori jahutusvedelik juba keeb. Leidub sõitjaid, kes seda probleemiks ei oska pidada – esialgu veerebki veel auto edasi päris hästi ja eriti hästi läheb see allamäge. Mõni kriis võib ka mööduda, iga meelevõbeluse pärast ei maksa ju veel ametit maha panna.
Õnneks on kirik nõnda üles ehitatud, et vaimuliku töö tegijaid on usaldatud üksteise hoolde. Kui kellegi hoog peatatakse, ja seda võib ka karistuseks nimetada, siis mitte selleks, et kedagi kurvastada, vaid hullema vältimiseks nii töötegija enda kui koguduse jaoks, mida ta juhib. Autojuhid teavad, et on olukordi, mil ei tohi lasta sõbral rooli istuda. Vaimuliku töös on küll teistsugused asjaolud, kuid lahenduskäik võib olla samasugune.
Üks usklik vend, kes naiste ordineerimist õigeks ei pea, põhjendas oma seisukohta siira heatahtlikkusega: „Me peame oma õdesid hoidma.“ Ma arvan, et me peame ka oma vendi hoidma. Rääkides kirikuõpetaja ametist – enamik mehi ei ole valmis selleks tööks või on aegu, mil nad ei ole selleks valmis. Kui ise aru ei saa, on teised kõrval ja päriselt – nad tahavad head. Isegi Jumal tahab head, kui ta meie isekatel plaanidel teoks saada ei lase.
Kui me täidame Kristuse käsku ja kanname üksteise koormaid, siis ei maksa imestada, et väsinu turjalt mõni koorem vahel ära võetakse. Kaitseväelased kannavad rännakul üksteise koormaid, sest eesmärk pole uhkusega koormat kanda, vaid sihtkohta jõuda. Vaimuliku töös on ajalike koormate kandmisest olulisem igaviku eesmärgi saavutamine. Selle viimase nimel tasub palju pingutada ja paljust ka loobuda.

 

 

 

 

Kristjan Luhamets
kolumnist