Maarjamaa lugu 1. osa

Kolm elujärku

Ristirahvas elab Päästja tulemise, uue maa ja taeva ootuses – võiks öelda: tulevikus. Ent ta ei tohi ega taha unustada minevikku, kogu Kiriku, Kristuse müstilise ihu elulugu praeguse maa peal.
Pilguheiteks käidud teele on meil, Eesti ristirahval, küllalt põhjust juba sellepärast, et meie kirikulugu ootab alles kirjutajat ja orjaöö müüt kummutamist. ent eriti just nüüd, mil on välja kuulutatud juubeliaasta «Kaheksa sajandit Maarjamaad».
Aastal 2015 möödub 800 aastat suurest kirikukogust, kus eestlaste piiskop tutvustas maailmale esimest korda Maarjamaad. Juubeliaastal tuletagem meelde seda, mida on tehtud enne meid, ning mõelgem sellele, kuidas meie Maarjamaad edasi ehitame.
Reformatsiooni algus ja Eesti Kirikute Nõukogu asutamine jagavad ülevaate kolme järku:
üks kirik – aastani 1523,
palju kirikuid – 1523–1989,
ühine kirik? – alates 1989.

Kristuse kirik
Sõna «kirik» kasutavad kõik kristlased, kuid õige mitmes mõttes: praegu tegutseb Eestis mitukümmend kristlikku kirikut-kogudust. Kõik teavad küll, mille eest kiriku asutaja palvetas:
et kõik oleksid üks,
nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus,
et nemadki oleksid meis,
et maailm usuks,
et sina oled minu läkitanud.
(Jh 17:21)

Kõigil on kindlasti meeles ka Jeesuse uus käsk:
Ma annan teile uue käsu:
armastage üksteist!
Nõnda nagu mina teid olen armastanud,
armastage teiegi üksteist!
Sellest tunnevad kõik,
et te olete minu jüngrid,
kui te üksteist armastate.
(Jh 13:34j)

Ristirahva nähtava ühtsuse taotlemine, mis on maailmas tuntud oikumeenilise liikumise nimetuse all, annab meile hea lähtepunkti Maarjamaa ristirahva mineviku ja tuleviku vaatlemiseks.

Maarjamaa
Kui küsiksime neitsi Maarjalt: «Missugune maa võiks kanda sinu nime?», saaksime vastuseks: «Kus rahvas ütleb nii nagu mina – olen Issanda teenija.»
Selle vastuse pani kirja evangelist Luukas. Jumala sõnumitoojale vastas Maar­ja: «Vaata, siin on Issanda teenija – sündigu mulle sinu sõna järgi!»
Selle vastuse – «Sinu tahtmine sündigu!» – peaks andma iga ristiinimene. Jeesus ütleb ju: «Teie palvetage nõnda.» Maarjamaa nime võiks kanda iga maa, mille rahvas seab endale elueesmärgiks Jumala tahtmist teha.
Seda nime võiks siis õigusega kanda ka Eesti, kui tema rahvas võtaks nõuks Issandat teenima hakata.

I.
Üks kirik

Vend Nikolaus
Meie maa esimestest kristlastest on säilinud väga vähe teateid. Arheoloogid väidavad, et hiljemalt 9. sajandist osalesid eestlased Ida- ja Lääne-Euroopa vahelises kaubanduses. Võime oletada, et mereäärne rahvas võis veelgi varem ristiusust kuulda saada ja nii mõnigi võis end ristida lasta, kuid konkreetsed andmed on väga lünklikud.
Üksikuid teateid siiski on. Nii näiteks teame, et eestlaste linnus Tarbatu oli aastatel 1130–1160 venelaste valduses. Vene krooniku andmeil ehitanud nad sinna ka kirikuid, ent siiani ei ole neist mingit jälge leitud.
Eestlased ilmuvad maailma ajalukku üllatavalt kõrgel tasandil: paavst Aleksander III isikliku soovituskirjaga Issanda aastast 1171. Nimelt on Stavangeri kloostri eestlasest vend Nikolaus nii vaga ja kombekas mees, et Püha Isa ise temast kirjutamiseks sule haarab. Kellel maarjamaalastest oleksid paremad «atestaadid» kui vend Nikolausel, kes meie rahva esimesena maailma ajaloo näitelavale toob?
Rohkem teateid meil temast kahjuks ei ole. Me teame küll, et aastal 1165 pühitseti Prantsusmaal eestlaste piiskopiks munk Fulco, ent sellest, kas tema ja talle abiliseks soovitatud vend Nikolaus iial Eestisse jõudsid, vaikib ajalugu, nagu öeldakse. Läti Henrik jälle teatab, et Virumaa mees Tabeline oli end Ojamaal ristida lasknud, ent ei anna aastat.
Õnneks on esimese ristikoguduse loomine meie mail nii hästi dokumenteeritud, et võime öelda: Maarjamaa kirikulugu algab aastast 1180.
(Järgneb.)
Vello Salo