Noor helilooja Sergei Bojarkin (23) on mordvalane, pärit Saranskist. Viimased aastad on ta elanud Eestis ning õppinud Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias koorijuhtimist.

Muusikaarmastuse on Sergei pärinud perekonnalt, ka vanemad on õppinud muusikat ja tegelevad sellega, peavad lugu mordva rahvamuusikast. Ema on muusikaõpetaja. Nii on Sergei tuttav mitmekülgse helikeelega: traditsionaalsest klassikaliseni, muistsest modernseni. Loomulikult on ta lapsest peale kuulnud ka mordva rahvamuusikat ja huvi soome-ugri rahvaloomingu vastu laiemalt on seega asjade loomulik kulg.

Sergei mõlemad vanemad on Mordva haritlased, mistõttu nende kodus on lugu peetud ka mordva keelest, selles keeles kõneldud, ehkki, nagu Mordvas sageli, on mordva keel jäänud vaid kodukeeleks, kirjakeelena on tulnud peale ikkagi vene keel. Mordva kirjakeelt valdavad tänapäeval hästi vaid üksikud – mordva keele õpetajad, luuletajad, need, kes selle endale eesmärgiks seadnud. Nende inimeste panus keele säilimisse on hindamatu.

Soome luteri kirik innustas

Sergei on lapsena ristitud õigeusu kirikus. Tema hilises teismeeas hakkas kodukandis liikuma järjest rohkem Soome luteri kirikuga seotud inimesi, kontaktid tihenesid, mõjud suurenesid. Soomlased hoolitsevad sugulasrahvaste eest oma järjepideval, vaiksel moel, niiviisi on nad tasapisi loonud Venemaal soome-ugri rahvaste suuremates elukeskustes luteri kogudusi; toetavad ja suunavad noorte õppimisvõimalusi, avavad aknaid laia maailma. Seda eeskätt kultuurivahetuste kaudu.

Sergei: «Juba Saranskis tutvusin vaimuliku muusiku Pekka Vapaavuoriga, tänu temale käisin ka Soomes. Seal sain tema kaudu järjest rohkem tuttavaks sugulasrahvaste heliloominguga, ma ei pea silmas ainult rahvamuusikat. Huvitav oli kuulata ingerikeelset, Ingerimaa kiriku jaoks loodud liturgilist muusikat, samuti tutvusin eesti kirikliku muusikaga, eriti meeldis kuulata orelile komponeeritut. Siis tuligi mul mõte, et ka mordva keeles võiks ja peaks olema võimalik luua vaimulikku muusikat teenistuse jaoks – ühesõnaga, hakkasin endalegi märkamatult tasapisi seda tegema.»

Sergeile meeldib kuulata igasugust muusikat, aga selleks tööks vajaliku meeleolu loomiseks sobis Bachi barokne orelimuusika.

Kolm aastat komponeerimist

Sergei töötas teemaga kõik kolm aastat, mil oli vaja valmistuda magistritööks. Mordvakeelne vaimulik missa (prjaozks) kujuneski lõputööks, mille juhendajaks oli prof Andres Uibo. «Aluseks võtsin ingerikeelse teksti, asusin seda tõlkima ersa keelde (mordva keeled on ersa ja mokša keel). Mind aitasid väga palju helilooja pastor Aleksei Aljošin ja poetess Ljubov Jegunova.»

Missa kestus on umbes tund aega. Esmaesitus oli aprillis Mordvamaal luteri kirikus.

Artikli ilmumise ajal on Sergei juba tagasi kodus, õppeaeg Eestis sai otsa. Mida ta täpselt edasi teeb, ei tea veel, Mordvamaa reaalsus erineb Eestist. «Tõenäoliselt töötan koorijuhina,» on Sergei napisõnaline.

Juune Holvandus

 

 

ARVAMUS

Teoloog-kirikumuusik Kristel Neitsov:

Missa näol on tegemist väga huvitava teosega. See uus mordvakeelne jumalateenistus on hästi läbi komponeeritud, on üks tervik. Nii õpetaja osad kui koguduse vastulaulud on ühes stiilis, loogilise helikeelega, väga sõnalähedased ja hästi lauldavad. Näiteks Laudamus (kiituslaul) on rõõmsas, kolmeosalises taktimõõdus, Kyrie (halasta) aga minoorne. Õpetaja osad on bassivõtmes: seda peab kindlasti laulma mees. Missa on helikeele ja rütmilisuse tõttu luterlik. Väike krutski on ka sees – Sanctus (püha) on väga laia diapasooniga, nõudlik, kuid elegantne ja emotsionaalne.