Mälestusi käidud teelt

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1990ndatel aastatelKäesolev aeg on võimalustelt erakordselt rikas. Suure vabanemise taga näeme Kõigevägevama kätt. Kuid iga jumalik and on eelkõige ülesanne ja vastutus. Ühe asja üle tuleb siiski täielikult rõõmustada: meil on võimalus lõpuks ometi täiskasvanuks saada – sügava vastutustundega loomingulist tööd tegema hakata. Meil on lõpmatult palju soove. Kuid samas peame teadma, et kõik head asjad tähendavad eelkõige kohustusi ja tööd,» kirjutas 1990. aasta märtsis ilmuma hakanud Eesti Kiriku 2. numbris vastutav toimetaja Joel Luhamets.

1985. aastal NLKP Keskkomitee pleenumil kõlas perestroika stardipauk, mis viis ühiskonnaelu muutuste teele. Kõrghetkeks sai 20. august 1991, mil kell 23.04 Toompea lossi istungitesaalis hääletati Eesti taas iseseisvaks riigiks. Seni praotunud uksed löödi pärani valla – kauaoodatud vabadus oli saabunud.
Juba 1989 oli kirikus saanud alguse kriminaaltöö temaatikaga seotud tegevus, vastav keskus loodi 1991. Nagu juba öeldud, hakkas taas ilmuma ajaleht Eesti Kirik, ka seni keelatud laste- ja noortetöö sai hoo sisse ja loodi vastavad keskused liitude näol. Tartu ülikoolis avati 1991 taas usuteaduskond, taastati Eesti Piibliselts. 10. novembril 1993 võeti vastu kiriku uus põhikiri.
Aktiviseerus suhtlus rahvusvahelisel tasandil, septembris 1993 jutlustas Tallinnas Niguliste kirikus paavst Johannes Paulus II. Kõrghetkeks sai Porvoo deklaratsiooni allkirjastamine Tallinnas 11. septembril 1996.
Kuidas mõjutas uus aeg elu koguduse tasandil, meenutab õpetaja Gustav Kutsar, kes praegu töötab Eesti kaitsejõudude peastaabis vanemkap-lanina ja kaitses 30. augustil Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonnas magistritöö.

Anda teoloogiliselt põhjendatud vastuseid

Gustav Kutsar ütleb, et oli kiriku juurde tulles n-ö puhas leht. Otsingute algusajaks arvab ta 1980ndate aastate alguse, kui vaimustus Tallinna Püha Vaimu kiriku arhitektuurist, selle sisemusest. 1986, innustatuna muinsuskaitseliikumisest ja soovist teha korda vanad asjad, läks Gustav Kutsar koos sõbra perekonnaga Saaremaale, et pakkuda abi mõnele kirikule.
«Läksime Kaarmale õpetaja Jaan Tammsalu (teenis Saaremaal 1993. aasta alguseni – R. P.) juurde ja hakkasime tööle Karja kiriku juures. Krohvisime käärkambrit, värvisime, puhastasime lühtreid. Olin enne lugenud filosoofilistest teemadest ja erinevatest uskudest. Nüüd rääkisime Jaan Tammsaluga palju usust. Sellele järgnes loogiliselt ristimine, leeritamine ja abielu laulatamine,» meenutab Gustav Kutsar.
Kutsar jäigi Saaremaale käima, aitas leeritunde pidada, tegi poistetööd, mida 1988–1989 veel Soomes õppimas käis, luges jumalateenistustel pühakirja. Siis tuli murdepunkt – kas jätkata noorte- ja leeritööga või minna õppima, sest noorte küsimused vajavad põhjendatud teoloogilist vastust.
Tolleaegseks võimaluseks oli Usuteaduse Instituut, kuhu oodati neid, kel on missioon saada kirikuõpetajaks. «Kui olin sisemise jah-sõna öelnud, sain 1989 sügisel õpinguraamatu, algas regulaarne õppetöö. Aga et õpetaja Joel Luhamets läks Saaremaalt Põltsamaale, oli saarele kiiresti vaimulikku vaja,» ütleb Kutsar.
Detsembri alguses 1989 sai Kutsar diakonipühitsuse, pühitses peapiiskop Kuno Pajula, õpetajapühitsuse 16. jaanuaril 1991. Otsus asuda Saaremaale oli perekonna jaoks küll raske, kuid novembris koliti Valjalasse väiksesse üürikorterisse, kus oli peetud pühapäevakooli tunde. Tunnid toimusid samas edasi, lapsi kogunes umbes 20, õpetust hakkas jagama abikaasa Vilja.

Uueks valmis

Gustavi teenida olid Valjala, Karja ja Jaani kogudus. Valjalas oli teenistus igal pühapäeval, Karjas ja Jaanis üle nädala. Et Gustavil juhilube polnud, oli Karja ja Jaani sõites rool organisti käes. Valjala kogudust aga aitas teenida jutlustaja Ilmar Toomsalu.
Uue kohustusena tulid usuõpetuse tunnid Orissaare keskkooli viimastes klassides, julge ettevõtmise taga oli direktor Evi Männiku otsus. Kohe lükati Soome kogudustega käima sõprussuhted, mis said isiklikul tasandil alguse kursuste kaudu. Esimesed külalised käisid juba sügisel.
Mais 1990 tulid taas külalised. Vaja oli viisat ja Saaremaale pääsuks eriluba. Kirikuõpetajal pidi passis olema eritempel, mida seal aga ei olnud. Gustav käis piirivalves ühe noormehega rääkimas ja külalisõpetaja üllatuseks temalt kontrolliks passi ei küsitudki.
Gustav Kutsar meenutab, et 1990. aasta alguses erines elu Saaremaal mandri omast – saarel pigem oodati, millal ometi mandril vabadus saabub. Kui Gustav veebruaris autojuhieksami tegi ja load sai, oli neil väljaandmiskohana märgitud Eesti Vabariik, kuigi faktiliselt oli tegu veel ENSVga. Saaremaale jõudis vabariik varem.

Kui vaid ruume oleks

Kevadest 1990 algas põnev aeg. Ka Karja kogudusel tekkisid sõprussuhted, lisandusid jumalateenistused Pöides, kus varem oli olnud iseseisev kogudus, Kõrgvere metodisti palvelas ja Orissaare kultuurimajas. Koolist oli teada saadud, et kirikuõpetaja on olnud treener, ning ta kutsuti juhendama poiste enesekaitse trenni.
Kuressaare haiglas oli pühapäevaõhtuti palvus, ka jagati usaldustelefonil konsultatsiooni. Need kohustused jagasid Saaremaa õpetajad omavahel ära. Et kiriku juurde tuli palju ärksaid inimesi ja Valjala kirikukoor oli kokku kuivanud, kutsus õpetaja inimesi laulma ja peatselt anti uue koosseisuga kontserte.
Kutsarile meenub, kuidas ta viis rajoonikomiteesse aruannet, kui palju küünlaid on kulutatud ja kui palju annetusi saadud. Vestluses selgus, et ametniku esivanemad olid Valjalast pärit. Ametnik siis küsinud usalduslikult, et miks teie kirikule toetust ei taotle, õigeusu kogudus palub kogu aeg.
«Ütlesin, et kui saaks pastoraadi tagasi, siis toetust polekski vaja. Koorilauljatele oleks ruume tarvis.» 1991 algaski nõukogude perioodil õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, kirikute juures olid säilinud raamatud, milles oli fikseeritud, kus üks või teine inimene oli elanud. Koguduste kantseleides oli sellega seoses palju tööd.
Valjalas võeti tööle sekretär, sest inimestel oli tõendeid vaja. Tänuks tehti kogudusele annetusi, palju liikus sõpruskoguduste kaudu humanitaarabi ja see tõi kiriku juurde võõraid inimesi. See oli üks töö, mida tuli korraldada. Ladustamiseks vajati ruume ja muidugi inimesi, kes paneksid asju välja. Tekkisid second hand punktid.

Kirikuõpetaja-ehitaja

Inimesed olid abivalmid ja lõid talgutel kaasa. Valjala kirikuaiast läks läbi otsetee, mis vihmaperioodil koledaks ja poriseks muutus. Kohalik kolhoos andis hea tahte korras paar koormat killustikku, et tee saaks korraliku põhja. Hea tahe kogudust aidata on meeles ka pastoraadi tagastamisest.
Valjala pastoraadis elas tol ajal ühe kolhoosniku ja kooliõpetaja pere, kellele pakuti väljakolimise eest teist korterit. Inimesed ei tahtnud minna, tuli pidada läbirääkimisi. Samuti ka pastoraadis olevate asutustega, nendega sõlmiti konkreetsed üürilepingud, mis andsid kogudusele sissetulekut.
«Karja kirikus oli 1970ndatel aastatel pandud uus elektrisüsteem, 80ndatel vahetatud katus, 1993 hakati tegema uusi pinke. Jaani kirikus vahetati aknaid. Iga kiriku juures toimus midagi, iga toetus sai kohe ära kasutatud. Tol ajal tundsin ennast kui kirikuõpetaja-ehitaja, remondimees,» meenutab Kutsar.
Valjalas oli katus päris läbi. Pärast tormi tuli katusel kive vahetada. Mõne koha peal polnud kive kuhugi panna, pennid olid nii pehkinud. Valjala kirik oli küll restaureerimisjärjekorras, kuid pärast toimunud rahavahetust enam muutunud plaanidesse ei mahtunud. Aga usk ja tegutsemistahe oli nii suur, et abi – 2000 marka – leiti Saksamaalt, see kulus seemneks ja töö algas.
«Oli ühtaegu põnev aeg, kirikutöö laienes igas valdkonnas. Usuõpetuse tunnid, leerid täiskasvanutele, noortelaagrid ja -leerid, tekkisid uued kristlikud kogudused, mis tõmbasid noori. Õpetajal oli 6–7 valdkonda, mida käivitada.
Kui leidus sobiv inimene, saadeti ta koolitusele. Suuremates kogudustes oli lihtsam, aga ka väiksemates leidus ikka mõni inimene. Leisil leiti kooli usuõpetaja, noored läksid õppima Usuteaduse Instituuti.»
1991 tuli Saaremaale Veiko Vihuri (Karja ja Jaani kogudus), hiljem tulid Anti Toplaan (Kuressaare ja Püha), Hannes Nelis (Kaarma), Illimar Toomet (Muhu ja Pöide) ja Urmo Saks (Mustjala). Nii said Saaremaal kõik töövaldkonnad kaetud ja vaimulikest puudust ei olnud. Noori, alla 30aastaseid tulipäiseid vaimulikke talitses praostina Elmar Reinsoo.

Kõrvalepõige

Tohutu ühiskondlik aktiivsus ja vabadusihalus sai uut jõudu kümnendi alguse tragöödiast: 4. aprillil 1990 pandi Türil toime topeltmõrv, tapeti pastor Harald Meri ja tema koduabiline Valve Klein. Kümme aastat hiljem tunnistati kuritegu süüdlaste puudumisel aegunuks.
Tollane Järva praosti kt Teet Hanschmidt on aastal 1993 Eesti Kirikus öelnud: «Õpetaja Kerbak on väga tubli. Küll 75 aastat vana, aga peab ometi vapralt vastu. Talle oleks siiski tuge vaja. Oleks vaja üht noort ja energilist vaimulikku, kes suudaks Paides midagi uut alustada, vastu seista sellele, mis praegu toimub. On oht, et siinne kogudus võib hoopis välja surra.»
Rõõmustuseks võib aga öelda, et järgneva kümne aasta jooksul ordineeriti vaimulikuks umbes 80 inimest.

Perspektiivitundega

Tagasi tulles aastasse 1991 peab märkima, et Gustav Kutsaril oli tollal Valjala kõrval teenida Karja ja Jaani kogudus ning kui Mart Salumäe samal aastal Viljandisse läks, ka Muhu. Kui õpetaja Jaani koguduses leerikursused välja kuulutas, hakkasid Orissaare inimesed ütlema, et Jaani on kauge käia – 14 km. Inimeste soovile vastu tulles viidigi tunnid Orissaarde üle.
Teine probleemikoht oli 1940. aastal suletud ja rüüstatud ning vahepeal laona kasutatud Pöide kirik. 1993 kevadel maarjapäeval tegi pöidelane Alice Sai ettepaneku taastada Pöide kogudus. Heatahtlik vallavanem lubas tagastada vana pastoraadi, mis oli olnud koolimajana kasutusel, kuid seisis tühjana.
Ruumid puhastati, korrastati saal. Sügisel tegi Gustav Kutsar konsistooriumile ettepaneku Pöide kogudus taastada. Nõutav oli, et koguduse asutamiseks peab olema 20 täieõiguslikku liiget, Pöides oli neid 24 ja tasapisi hakkas inimesi juurde tulema. Osa jumalateenistusi võttis Veiko Vihuri enda kanda.
Muhu kiriku altariruum oli pühitsetud Mart Salumäe teenimise ajal, suvel peeti teenistusi kirikus. Nüüd võeti vastu julge otsus jäädagi kirikusse, kuigi talvel oli külm ja kogudus pelgas vastuvõetud otsuse pärast. Kuid kogudusel oli oma laulukoor ning koolis peeti pühapäevakooli tunde, seega polnud kahtlustki selles, et kogudusel on perspektiivi.
Juhan Smuuli sugulane Rudolf Schmuul, kes elas Rootsis, tuli Kutsari juurde jutuga, et tahab taastada oma lapsepõlve kiriku. Växjö piiskopkonnas Rootsis tutvustati Muhu kirikut ja koguti lühikese ajaga kokku miljon Rootsi krooni. Skanska firma pani õla alla ja umbes aastaga pühakoda taastati, 22. mail 1994 kirik taaspühitseti.
1993 oli Muhu kogudust teenima asunud Illimar Toomet, kes mäletab, et koguduse poolt korraldas restaureerimist juhatuse esimees Priit Ling. Kahjuks oli Muhu kirik Rootsi ehitusfirmale esimene suur ajalooline projekt ja nende töö kutsus esile muinsuskaitsealaseid vaidlusi.  
Ehitustegevus hoogustus üle Eesti: 1990 taaspühitseti Vormsi ja Haapsalu toomkirik ning 1992 Viljandi Jaani kirik, 1993 pühitseti Narva väike kirik ja Alatskivi kirik, 1996 Järvakandi ja 1997 Karula uus kirik. 1994 taastati iseseisev Kambja ja 1995 Tartu Ülikooli kogudus. 2002 taaspühitseti Rootsi kuningapaari osavõtul Rootsi-Mihkli kirik.

Tagatiseta laen

Orissaares oli koguduse kasutada ühes eramajas 2. korrusel saal, kus iga kahe nädala tagant oli teenistus. Samas peeti pühapäevakooli tunde ja laulukoori harjutusi. Ühel hetkel tundus, et nii ei saa koguduse elu laieneda. Et Orissaare ei ole ajalooline vald, pole seal kirikut, ruume oli hädasti vaja.
Vald ja vallavanem olid koguduse suhtes väga soosivad, ka kuulus Kutsar valla volikogusse. Aga protseduur, kuni mõni tühi hoone peremehetuks tunnistatakse ja lõpuks kogudusele üle antakse, on üsna pikk. Nõnda uuriti mõne maja ostmisvõimalusi.
Müüki oli pandud Paasiku matkamaja, mille eest küsiti 1,5 miljonit Eesti krooni. Silmas oli peetud välismaalasest ostjat. Pärast läbirääkimisi jõuti hinnas kokkuleppele – 900 000 krooni sularahas. Nagu ime läbi usaldas pank õpetaja Kutsarit ja andis tagatiseta laenu pool miljonit.
Aga 300 000 oli ikka veel puudu, raha saamiseks korraldati humanitaarabi müügipäevi, küsiti toetust kiriku keskvalitsuselt. 240 000 krooni saadi Gustav Adolf Wergist. Ikka puudus 70 000–80 000. Appi tulid maaelu arendamise sihtasutus eesotsas perekond Lokiga ja siseministeeriumi kantsler Tiit Sepp, kellele meeldis idee, et kogudus pakub majutust ja aitab leevendada kohapeal tööpuudust.
Matkamaja osteti 1996, kui paljud firmad läksid pankrotti ja Orissaares oli inimesi jäänud töötuks, kogudus aga lõi juurde 3–5 töökohta. Tööle võeti ka Külli Preiler, kellest on saanud koguduse juhatuse esimees.
Periood 1990–96 on olnud Gustav Kutsari jaoks üks suur ehitamine: Valjala kiriku uue katuse tõstmine esialgsele kõrgusele, laagrikeskuse ostmine Valjala kogudusele Laimjala valda, Muhu kiriku restaureerimine, Pöide koguduse taastamine, Orissaare koguduse loomine ja kogudusele maja ostmine. «See kõik on valmistanud suurt rõõmu, olen reisinud noortega Taizé kloostrisse, Lapimaale suusatama, Ameerikasse sõpruskogudusele külla, töötanud koolis ja valla volikogus,» meenutab Kutsar täna.
Valjala vallavolikogu esimehena piiras ta 1999. aastal alkoholi müüki, mõeldes laste tulevikule, et nad hommikul kell 8 ei näeks õlleputka juures sumisevaid mehi, kes samasse urineerivad. Kõike seda suutis ta tänu ametivendade ja heade inimeste abile.
Aastal 2000 jättis Gustav Kutsar Saaremaa, et jätkata pooleli jäänud õpinguid, ja asus teenima Tartu Maarja kogudusse. Pere ülalpidamise tõttu tuli veel kord otsustada – liisk langes Tallinna ja kap-laniteenistuse kasuks kaitseväes.

Rita Puidet