Mälestusi Peeter Kohandist 1. osa

1.
Sõjajärgsetel aastatel (1944–1952) elas meie perekond Pukas, kus kasuisa Aarne Kaljundi (1909–1985) töötas apteegi juhatajana, ema Aurelie (1904–1993) samas assistendina. Minu isa Aleksander Jaeger oli surnud 1939. aastal. Elasin seega Pukas kaheksandast kuni kuueteistkümnenda eluaastani.
Meie peret iseloomustas siis ja iseloomustab nüüdki suur muusikaarmastus. Väga hästi mängisid klaverit ema, õde Imbi ja tädi Hilde. Ka mina olen mingil määral võimeline klaveril tuntud teemadel improviseerima.
1944. aasta põlengust oli tänu Puhja kiriku organisti ja koorijuhina töötanud tädi Hildele säilinud meie pere noodikogu – ta oli viinud noodid kirikusse peitu. See võimaldas meil jätkuvalt muusikaga tegelda, sest Puka apteegimajas leidus ka sinna sõja eest varjule toodud kabinettiibklaver Rath­ke, mida pilli Tartus elav omanik korterikitsikuse tõttu ära viia ei soovinud.

Ühine muusikahuvi liitis
1944. aastal asus Puhjas kirikuõpetajana ametisse varem Ridalas töötanud pastor Peeter Kohandi (7. aprill 1908 – 22. jaanuar 1966), kes samuti oli suur muusikahuviline ja väga hea laulja.
Laulukoolituse oli ta ülikoolis õppimise kõrval saanud Leenart Neumanni laulustuudios, kus minugi ema oli laulu õppinud. Sellest ajast algaski meie perel temaga tihe läbikäimine.
Peatuksingi järgnevalt just pastor Peeter Kohandiga seotud mälestustel. Peale väärtuslike nootide oli tal veel 1930ndate lõpust pärinevaid klassikamuusika heliplaate ja ka grammofon.
Mäletan, et ühel sõjajärgsel aastavahetusel olime terve perega tema külalisteks Puhja pastoraadis. Seal ta tutvustaski meile heliplaatidelt praegu kahjuks vähemängitava inglise helilooja Albert William Ketelby (1875–1959) sümfoonilisi pilte «Pärsia turul» ja «Kloostri aias», Camille Saint-Saënsi «Surmatantsu», samuti mitmeid teisi klassikapalu.
Ta kommenteeris meile kuulamise käigus ka muusikas edasiantavat. See lõi meile õega hea aluse programmilise (pealkirjastatud) muusika mõistmiseks.
Pärast uusaastahommikust jumalateenistust ja lõunasööki asusime koduteele. Meie perega koos sõitis meile Pukka külla ka Peeter Kohandi.
Esmalt sõitsime hobusega Elvasse (14 kilomeetrit) ja sealt rongiga Pukka. Eredalt on meelde jäänud reisi esimene pool – hobusega Elvasse. Istusime saanis paksude reisikasukate sees. Oli külm ja kirgas hämarduv talveõhtu – just selline, mida nii ilmekalt kirjeldab Villem Ridala oma luuletuses «Talvine õhtu».
Selle luuletuse alusel loodud Johan Tamvergi me­lo­­deklamatsiooni esitati korduvalt meie kodustel muusikaõhtutel ja ka Puka kooli üritustel, nõudlikud klaveripartiid mängis õde Imbi, deklameeris tema klassiõde. Eelnenud proovid toimusid meie kodus, kus deklameerimist juhendas pastor Peeter Kohandi.
Sellise talvise reisi järel oli taas mõnus jõuda tädi Ilse (kasuisa õe) poolt soojaks köetud Puka apteegimajja, nautida õhtulauas piduroogi ja seejärel elutoas kohvilauas koos jõululaule laulda.

Aukohal Schuberti laulud
Peeter Kohandi muusikaliste eelistuste hulgas oli eriline koht Franz Schuberti loomingul. Teda võlusid nii Schuberti sümfoonilised teosed, näiteks «Lõpetamata sümfoonia», kui ka klaveripalad. Koolitatud lauljana olid tema erilisteks lemmikuteks aga just Schuberti laulud.
Kohandi noodikogus oligi aukohal just Schuberti laulude kogu «Scubert-Album», mis sisaldas selle helilooja tuntud laulutsüklid «Die schöne Müllerin» («Kaunis möldrineiu», 20 laulu), «Winterreise» («Talvine tee», 24 laulu), «Schwanengesang» («Luigelaul», 14 laulu) ja «Ausgewählte Lie­der» («Valitud laulud», 22 laulu).
Laule oli kokku 80 ja nende seast sai enamik ka läbi lauldud. Laulsid ema ja Peeter Kohandi nii soolona kui ka improviseeritud duettidena. Klaveril saatis neid enamasti õde Imbi, mõnikord ka ema või meil külas viibinud tädi Hilde. Meelislauludeks kujunesid näiteks «Ave Maria», «Heidenröslein» («Nõmmeroosike»), «Die Forelle» («Forell»).
(Järgneb.)
Andres Jaeger