Mälestusi Peeter Kohandist 3. osa

3.
Kõnekeelega olid hullemad lood – puudus ju Vene ajal selles keeles suhtlemise võimalus, eriti Lõuna-Eestis ja Tartus, kuhu ei lubatud isegi soome turiste ning polnud võimalik Soome televisiooni vaadata.
Esmakordselt sain oma soome keele oskuse proovile panna alles 1992. aasta kevadel, kui meeskooriga esimest korda Soomes viibides ühes sealses perekonnas peatusin.
Kuigi minu soome keel oli kindlasti küllaltki vigane, suutsin oma üllatuseks üsna vabalt vestelda kõikidel ettejuhtunud teemadel. Ja neid teemasid oli palju, sest võõrustajad olid siiralt huvitatud äsja iseseisvuse taastanud Eesti poliitilisest ja majanduslikust olukorrast ning tulevikuperspektiividest.
Lisaks eespool nimetatud huvidele-oskustele oli Kohandi väga hea etleja ning jutustaja. Tema vestlused 1930ndate teise poole Eesti sündmustest, teatri- ja kontserdielust ning kohtumistest paljude huvitavate inimestega andsid meile hea ülevaate iseseisvast Eesti riigist ja aitasid meist kujundada veendunud isamaalasi. Kahjuks ei jätkunud pika okupatsiooniaja kestel kindlat eluhoiakut kõikidesse eesti peredesse.

Traagiline lõpp
Eelöeldust nähtub, kui suured olid pastor Kohandi teened minu ja mu õe muusika-, kirjandus- ja paljude muude huvide arendamisel. Veetis ta ju pastoritööst vabadest argipäevadest mitmed meie külalisena, pühendades suure lastesõbrana palju aega meiega tegelemisele. Pikki ja pingelisi tööpäevi apteegis veetes polnud emal ega kasuisal lihtsalt võimalik meile nii palju aega pühendada.
Peeter Kohandi ei ole meelde jäänud üksnes meie perele. Tõenäoliselt 1980ndate lõpu poole avaldas ajakirjas Looming oma sõjaaegseid mälestusi tuntud Tartu kunstnik Ilmar Malin. Üllatusega leidsin sealt meenutuse ka tema paaripäevasest viibimisest Ridalas sealse pastori juures. Viimase nime küll ei mainita, kuid teadsin Peeter Kohandi jutustuste põhjal, et ta just sellel ajal töötas Ridalas.
Tuttavad tulid ette ka mitmed mainitud seigad, nagu näiteks öised kirikuskäigud, kus pastor laulis ja mängis orelit, jalutuskäigud looduses, filosoofilised arutlused paljudel teemadel jms. Neid ridu kirjutades pole mul küll käepärast vastavat Loomingu numbrit, mistõttu refereerin Ilmar Malini meenutusi nii, nagu need aastate tagant on meelde jäänud. Kindel on aga see, et juttu oli seal meie ühisest sõbrast Peeter Kohandist.
Kahjuks oli selle omapärase ja andeka inimese lõpp traagiline – ta hukkus 1960ndate teisel poolel Sõrve säärel oma kogudust teenides ühel külmal talveööl puhkenud tulekahjus. Tundub müstilisena, et kogu oma elu jooksul tundis ta suurt hirmu just tulekahju ees. Pukas viibides kontrollis ta enne magamaminekut üle kõik tulekolded, kustutas hoolikalt küünlad ja petrooleumilambid.
Mälestus Peeter Kohandist püsib helgena elu lõpuni.
(Lõpp.)
Andres Jaeger

Autorist
Andres Jaeger on sündinud 1936. a Tartus. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna arvutusmatemaatiku kvalifikatsiooniga ja töötanud ülikooli arvutuskeskuses. Harrastused on seotud muusikaga: muusikasalvestuste kogumine, laulmine (Tartu Akadeemiline Meeskoor, Eesti Meestelaulu Seltsi Meeskoor). Viimastel aastatel on kirja pannud eluloolisi mälestusi. Avaldanud üldpoliitilisi ja ühiskondlikke probleeme käsitlevaid artikleid.