Mälestusi üle ajasilla

Kasvasin üles Mustamäel. Elasime viiekorruselise maja kahetoalises korteris, nõukogude aja tavapärasuses ja lapsepõlve iseenesestmõistetavuses. Meie kodus olid asjad kuidagi teistmoodi ja vanaaegsemad kui sõprade ja naabrite kodudes. 

Meil ei olnud sektsioonkappi. Meil oli palju raamatuid, lapse silmade jaoks lausa lõpmatul hulgal, riiulites põrandast laeni. Sõbrapoiste kodudes raamatuid peaaegu et ei olnudki. Muus osas oli üldjoontes kõik üsna ühtmoodi kulgev, tavapärane ja sarnaselt mõistetav.

Alustasin kooliteed 1972. aasta sügisel. Minu emapoolsed vanavanemad (memm ja taat) elasid üsna minu kooli lähedal. Käisime neil alati nädalalõppudel külas, aga juba esimeses klassis hakkasin tihti ka pärast koolitunde nende juures aega veetma ja seal ka oma koduseid õppetükke tegema. 

Memme ja taadi juures oli kõik veel hoopis teistsugune, veel vanaaegsem ja -hõngulisem. Nende juures oli kõik kohe täiesti vanaaegne. Mööbel ja koduriistad ja esemed ja asjad ja pisiasjad ja nende riided ja sööginõud ja memme valmistatud söök isegi – kõik, kõik, kõik vanaaegne, aga armas ikka ka.

Kirjutuslaud asus tagumises toas, ukse taga nurgas, ja selle laua taga mina siis pidin õppima. Tagatoa uks pandi kinni, et koolipoiss saaks oma kodustesse ülesannetesse, nii neid töid nimetati tookord, rahus süveneda. Õppetükid aga ei paelu kohe üleüldse üht uudishimulikku jõnglast, eriti kui ta saab istuda vanaaegse huvitava hõnguga musta värvi kirjutuslaua taga. 

Kirjutuslaua all on riiul, millel mitmed suuremad raamatud, riiuli servale on mõnus jalgu toetada. Kirjutuslaua kapi ukse ees on ilus ukseluku ava vaskse ümbrisrõngaga. Ukselukk on muidugi samuti vanaaegne. Lukku saab võtmega kinni ja lahti keerata. Kui uks  lahti hoida ja võtmega keerata, siis on huvitav vaadata, kuidas lukukeel lukupesast välja ja sisse käib. Pikk on see keel, nagu ongi kohe keel. Kui uks avada, siis on seal näha kaks riiulit ja üks sahtel. Riiuleil on albumid ja paberid ja mis kõik. Kui sahtel lahti tõmmata, ärkab ellu üks muinasjutumaailm …

Memme-taadi mööbel on nüüd meie Tartu-kodus ja kirjutuslaud on praegugi minu koduses töötoas. Selle laua sahtlis ja riiulis on tänagi samad asjad, mis seal olid 48 aasta eest. 

Vaatame, mis seal siis on sellist muinasjutulist: ühe vormimütsi kokard – sinimustvalge ringi sees kolm lõvi; väiksem portselanist vaas, millel kolme lõviga vapp, vapi all Rooma number XX, vapi kahes nurgas sinimustvalged lipud; 1940. aasta Helsingi olümpiamängude jaoks valmistatud taskurätik, nurkades Soome ristilipud ja osalevate riikide lipud keskel, nende seas sinimustvalge ja ka haakristilipp; fraki kikilips, millel kolme lõviga tolliplomm, plommil tekst EW toll ja kolme lõviga vapp, plommi küljes õhkpeenike sinisest, mustast ja valgest niidist keerutatud kinnitusnöör; Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi lõpumärk; kaks habemenuga, üks pärlmutrist päraga, teisel tera vähe roostes; sinimustvalge vapikilp-käiseembleem; vapikilbiga hõbesõrmus; valgest siidisest riidest naiste ballikindad; üks eriliselt ilus pross; kuivanud valge roosiõis; sinimustvalge laualipp keerutatud nöörikestega, tutid otstes; tubakakarp, milles kümmekond rullikeeratud violettrohevalget värvilinti; korporatsiooni Fraternitas Liviensis värvitekkel; värvikilbiga brelokk ehk kellaripats; nahkvutlaris tasku-uur koos väikese vaskse võtmekesega mehhanismi üleskeeramiseks; jäme hõbedast uurikett; hõbedast portsigar graveeringuga „vendlus-ausus-hoolsus“; kokkuväänatav punnivinn; pulli munandikotist (nahk pargitud) tubakakott, sinaka varjundiga nöörid kotisuu ümber; viis vahvat piipu; hästi peenikesed paberossi hülsid ja nende täitmiseks mõeldud toppimisriistapuu; karp, milles väga paljude erinevate ja kirgaste toonidega vesivärve metsa takseerimiseks vajalike topograafiliste kaartide värvimiseks, memme, taadi ja vanataadi Eesti Vabariigi kodaniku passid, kolme lõviga vaskne nööp, üks garderoobi number (Estonia teatrist „Krati“ etenduselt pommirünnaku ajal põgenemisel memme ridiküli jäänud), hõbedast mansetinööbid vanataadi nimetähtedega, üliõpilaslaulik „Lemmiklaulud“, esilehel korporatsiooni Fraternitas Liviensis vapp; peenrahakott, milles üks ühekroonine ja seitse kahekroonist münti; rahatasku, mille vahel mitmeid nimekaarte, viis kahekümnekroonist ja üks kümnekroonine rahatäht ning muud pudi-padi nagu kirjasuled ja kirjamargid jms.

Kõik loetletu väljus aeg-ajalt sealt lauasahtlist ja siis läks jälle sinna ilusti tagasi, nõndaviisi kogu kooliaja.

Nahkkaantega pildialbumites on erilise hoolega ja maitsekalt paigutatud fotod. Fotodel naised omapäraste soengutega, kübarates, kleitides ja päevavarjudega. Mehed elegantsetes ülikondades, kaabude, teklite, jalutuskeppidega – ümarapealiste ja kõverakaelalistega – kõik on nii teistmoodi, ilus, rõõmsameelne, perfektne. Tartu Toomemäel, Kvistenthalis, Haapsalu lossivaremetes, Kambja apteegi ees, Narva-Jõesuus, Riias, Harju-Jaani kalmistul, konvendi vapisaalis, parkides, suure kivi ees, hobukaarikus, jalgrattaga.

Vaatame siis ka mõnd lauaaluses riiulis asetsevat raamatut. Rohke fotomaterjaliga, väga ladusa tekstiga, lihtsalt loetavad ja informatiivsed: „Eesti Vabariigi president Konstantin Päts“, „Eesti rahva kannatuste aasta“ I ja II, „Eesti ajalugu“ III, Perekonnalehe köidetud aastakäik 1937, „Eesti, 20 aastat iseseisvust“.

Need ja ka teised tagatoa raamaturiiuleil asetsevad raamatud, kogumikud ning laulikud kujunesid minu kooliaastate kodulektüüriks. Viimast loetletust jäin praegu korraks sirvima, milline kaunis rahumeelne edenemislugu … Tundideks võib nüüdki lugema ja vaatama jääda. 

Avastasin selles kujunemise ja kasvamise elujärgus, et kirjutuslauas on peidetult ja hardalt alles hoitud pärismaailm. Aknast õue vaadates ning koolipäevadele ja trollibussi vene mammidele, üle tee asuvale kirjatarvete kauplusele ning toidupoe riiulitele ja kogu seda kahetoalist imepaika ümbritsevale olukorrale mõeldes oli selge, et need kaks maailma ei sobitu kokku. 

Väliselt elasime toona mängumaailmas, aga päris ei olnud veel kuhugi haihtunud, see oli meil kodus alles. Otsustasin olude paratamatusega jätkuvalt kohanenud olla, kuid hakata sisemiselt elama, olema ja kasvama pärismaailmas. Taat noogutas, memm silitas pead. Rääkida ei olnud vaja, selgitada ei olnud vaja.

1986. aastal tulin tagasi kaks aastat kestnud sundteenistusest Nõukogude Vene kroonus. Memm oli vahepeal surnud. Taat jõudis mu ära oodata, aga lahkus ka kohe sinna, kus on ka halvemate asjaolude kokkusattumisel ikka vähemalt nii ilus ja hea kui nendel vanadel fotodel nendes toredates albumites. Jumala arm ja rahu olgu nendega!

Võtsin lauasahtlist sinimustvalge laualipu, asetasin lauale ja panin selle najale nende armsate inimeste foto. Taadi tekli ning värvilindid kinnitasin kirjutuslaua kohale seinale. Minu jaoks oli Eesti Vabariik taastatud. 

Tartus 14. II 2020 A. D.

Ants Tooming