Marek Roots – Häädemeeste noor hingekarjane

See oli viis aastat tagasi, kui läksin Häädemeeste kiriku käärkambrisse kirikuõpetaja jutule sooviga ristida oma 3aastane tütar. Kuna minule, ristimata ja kirikukaugele inimesele, oli see esimene kord vestelda vaimulikuga, mäletan hästi mind tol korral vallanud sisemist ebakindlust. Tundusin endale tõeliselt rumala ja tühisena. Ei, see polnud sugugi õpetaja «süü», kes osutus muide väga avatud ja vastutulelikuks inimeseks, vaid tundsin (au)kartust kõige religiooniga seotu kui mulle võõra maailma ees.
Saanud kristlaseks, on kirik aastatega muutunud omaseks ja armsaks. Pelg kirikuõpetajate ees on aga asendunud sügava lugupidamisega selle ameti pidajate vastu.
Ühel hilissügise päeval käisin taas kord Häädemeestel ja tundsin huvi, kuidas läheb seal praegusel õpetajal.
Seda, et ametis on uus õpetaja, märkab igapäevane kirikust möödujagi. Kiriku ees on uus teadetetahvel, kus vajalik teave korralikult kirjas: teenistuse ajad, pühapäevakool, piiblitunnid, noorteõhtud. Kogudus näikse olevat äratatud uuele elule. Uus õpetaja ise peab teadetetahvlit koguduse visiitkaardiks ning ütleb, et see oli üks esimesi asju, mis korda sai tehtud.
Viimastel aastakümnetel on Häädemeeste kogudust väheste eranditega teeninud õpetajad, kes ei ole kohapeal elanud. Kas hingekarjaste pidev tulek-minek on jätnud jälje kirikuellu?
Kindlasti, sest kui kogudusel ei ole oma vaimulikku, on selle koguduse elus midagi väga olulist puudu. See puudutab eeskätt hingehoidlikku osa ja koguduseliikmete usulist arengut. Siinkandis on küll inimesed ise väga aktiivsed olnud ja korraldanud täiesti iseseisvalt näiteks laste- ja noortetööd. Aga inimesed siiski väga ootasid ja igatsesid oma õpetajat.
Sa oled pärit Lõuna-Eestist, Pirjo Tallinnast. Miks tulite just Pärnumaale?
Ega meil otsest eesmärki just Häädemeestele tulla olnudki. Kuna oleme kirikutöös mõlemad algajad, ei olnud meil õiget ettekujutust, milline üks tööks sobiv koht olema peaks. Tähtsaks pidasime elukoha olemasolu ja niisugust koguduse suurust, et sellest jõud üle käiks. Tuttavaid meil siin ees peaaegu polnud ja see on isegi hea, sest nii ei ole me kellegi eestkoste all ja saame end moodsalt väljendudes «proovile panna». Kuna kõik asjad laabusid väga hästi, kogesime, et see oli Jumala tahtmine.
Oleme siit juba leidnud häid sõpru ja mõne tõelise «ingligi», kes kunagi hätta ei jäta. Teiste mõtte- ja endiste õpingukaaslastega kohtumiseks tuleb aga Häädemeestelt aeg-ajalt ära käia. Ent seegi on kokkuvõttes koguduse heaks, et püsida vaimselt vormis, vahetada mõtteid ning saada energiat ja uusi ideid.
Tänapäeva oludes ei ole just tavaline, et üks noor mees otsustab saada kirikuõpetajaks. Kuidas sa sellise otsuseni jõudsid?
Siinkohal hakatakse tihti rääkima kodu ja perekonna mõjust. Minu puhul seda ei olnud, kuigi Meie Isa palve õpetas juba varases lapsepõlves selgeks vanaema, kes oli vennastekoguduse taustaga. Aga ikkagi alustasin üsna tühjalt kohalt. Tõepoolest, kui tavaliselt võiksid isa-ema lapsed usu juurde tuua, siis meie peres on ilmselt minu kaudu isast saanud Rõngu koguduse aktiivne liige.
Pärast keskkooli tegin ETV juures läbi 3kuulised telerežissööri assistendi kursused ning mind kutsuti telesse tööle. Mõtlesin pakkumise vastu võtta ja töö kõrvalt hakata õppima telerežii erialal. Minu suureks pettumuseks ei olnud tol aastal aga Pedagoogikaülikoolis sellele erialale vastuvõttu ja nii tuli mõni muu õppimisvõimalus leida.
Minu usuline kasvamine kulges aga selle kõigega paralleelselt ja pikkamööda jõudsin arusaamisele, et ma ei saa valida lihtsalt mingit eriala, vaid et see peaks olema seotud kirikuga. Ühel hetkel võtsin vastu otsuse, et tahan Jumala riigi tööd teha kogu oma ajaga, mis mulle on antud.
Nii alustasingi õpinguid Tartu Teoloogia Akadeemias, kuigi tol hetkel olin veel ristimata ja üsna noor kristlane. Õpingute esimestel aastatel olin usulises mõttes otsiv – ma ei teadnud täpselt, kuhu ma kuulun ja kes ma olen. Minu jaoks oli aga Martin Lutheri «Suur katekismus» see raamat, mis andis usulise selguse ning tõi sisemise vabanemise. See võib tunduda naiivne ja romantilinegi, aga seda teost lugedes oli tunne, et usuisa kõneleb minuga nagu reaalne inimene. Kui tekkis igatsus kusagile peitu minna, siis läksin selle raamatu juurde, nagu laps läheb kaitset otsides isa juurde.
Aga et minust just vaimulik võiks saada, sellele hakkasin mõtlema vahetult enne pastoraalseminari. Kuigi ka siin oli tavapäraseid kõhklusi, saabus seminari-aasta lõpuks rahu ja kindlus – kui Jumal on kutsunud, siis ma lähen.
Teoloogiatudengina võtsid ajakirjanduses sõna ja valutasid südant kiriku noortetöö teemal. Kas ja kuidas suudaks luteri kirik oma vähese välise säraga noori köita?
Aastaid tagasi püüdsin tõepoolest leida seda, mis võiks noori kirikusse tuua. Nüüdseks olen jõudnud äratundmisele – ja see kehtib kõigi inimeste kohta, olgu ta noor või vana –, et usuelu saab alguse inimese isiklikust suhtest Jumalaga.
Näiteks on kogudusi, mille aktiivset noortetööd seatakse teistele eeskujuks. Ent tihti ei olegi neil noortel, eriti maal, lihtsalt kusagile mujale minna ja nad on hakanud koos käima kiriku juures. Nii viibivad nad meeldivas seltskonnas, käivad noortelaagrites ja neil on vahva olla. Aga usuliselt ei pruugi see neid veel kuhugi viia.
Midagi neis kindlasti areneb, aga kirikusse jääb lõpuks ikkagi see noor, kel on tekkinud isiklik suhe Jumalaga, kes on hakanud mõistma, et kirik on väärtuslik ka siis, kui seal ei ole seda välist, mis köidab. Noored, kes on kirikust huvitatud, leiavad sinna oma tee. Loomulikult on noortele vaja kirikus midagi pakkuda, aga see ei saa muutuda omaette eesmärgiks ja kiriku noortetöö ei pea võistlema klubitööga. Tähtis on panna noored mõtlema ja arutlema.
Olen siinkandis teenistustel viibides tähele pannud, et nagu mujalgi, on kirikus enamjaolt vanemad naised. Kas mehe hing ei vajagi hoidmist?
Kindlasti vajab ka meeshing hoidmist ja kui vaadata näiteks enesetappude statistikat, siis ehk isegi rohkem. See on kurb, et mehed on kirikust kõrvale jäänud. Vanadelt fotodelt on näha, et ka siinse koguduse eesotsas on olnud väga auväärsed kohalikud mehed: kaptenid, reederid jne. Ilmselt on aga naised läbi aegade rohkem kirikus käinud, sest naised on vaimsemad.
Olen ikka mõelnud, et Eestis peaks iga luteri kiriku altarile panema väikese Maarja pildi nende naiste mälestuseks, kes on kiriku uksed Jumala abiga kogu nõukogude perioodi lahti hoidnud, sest meeste poolest oleks kirik Eestis ammugi kinni olnud. Millegipärast on paljudel meestel tekkinud arusaam, et kirik on naiste jaoks.
Mäletan, kui hakkasin usule jõudma ja lugesin üht nõuanderaamatut noorele kristlasele, oli seal muu hulgas kirjas, et kristlane peab käima kirikus. Olin nõus kõiki loetud nõuandeid järgima, aga kirikusse minek tundus mulle liig. Minu kujutlusse kerkis paar-kolm vanaprouat, kes ainsatena alati teenistusel on ja ma ei suutnud ette kujutada, et noor mees läheks nende hulka istuma. Nüüd tean aga, et see mees, kellega Jumal on kõnelnud nagu «mees mehega», läheb ka kirikusse.
Marko Tiitus on korduvalt öelnud, et vaimuliku jaoks on tähtsaim olla olemas üksikinimese jaoks. Kuidas aga jõuda inimeseni? Kas käesurumisel kirikuuksel on võimalik aru saada, kes vajab abi?
Jagan täielikult arvamust, et vaimuliku põhiliseks tööks on töö inimestega. Kahjuks võib välja kukkuda hoopis nii, et koguduse liikmetega suhelda ja jutlust ette valmistada saab siis, kui muudest tegemistest aega üle jääb. Peaks olema muidugi vastupidi. Arvan, et kirikul tuleks korraldada oma tööd nii, et vormilised ülesanded ei rööviks kogu vaimuliku aja.
Vaimulik peaks jääma eelkõige hingekarjaseks, mitte muutuma majandus- või kantseleitegelaseks. Muidu ongi ainsaks suhtlemiseks koguduse liikmetega käesurumine kirikuuksel. Veel on vajalik usaldus. Sa võid abivajaja ju ära tunda, aga kui tal ei ole usaldust, ei hakka ta oma murest rääkima. Inimene vajab kindlust, et kui ta oma probleemi õpetajale ära räägib, siis sinna see jääb. Vahel ei oska inimene oma muret sõnastadagi ja siin saab õpetaja teda aidata.
Luterluses kasutatakse õpetajale pihtimist kahjuks vaid üksikjuhtudel. Vastupidine oleks aga väga vajalik. Vaimulik võiks näiteks käia ühe aasta jooksul kas või aktiivsemategi koguduseliikmete kodudes, kus vesteldaks otsekoheselt usu teemal. Inimene ise ehk ei julge õpetaja poole pöörduda, aga tegelikult ta võib sellist vestlust väga oodata.
Üks võimalus inimesi avada ning üheskoos usuliselt areneda on eestpalve. Selleks tahame kiriku ukse juurde seada kastikese, kuhu saaks panna eestpalvesoove. Kõik see aitaks õpetajal oma koguduse liikmeid paremini tundma õppida ja neid vajadusel aidata.
Kas sinu 2000. aastal ilmunud luuleraamatule «Tuuletund» on oodata lisa?
Materjali, millest kogu kokku panna oleks, aga kahjuks ei ole olnud aega. Eks ilmunud luuletusedki anna teada, et loodus on mulle oluline inspiratsiooniallikas. Viimased aastad elasime aga põhiliselt linnas ja irdusime nõnda maaelust.
Loodan, et loominguks vajalikud kanalid siin Häädemeeste kaunis ümbruses ehk jälle avanevad. Tegelikult ei köidagi lühivorm mind enam nii väga. Olles tutvunud kohalike kirikuõpetajate elulugude ja siinse kirikulooga, on tekkinud mõtteid, kuidas neid loominguga siduda.
Inimene ei ela küll üksnes leivast, kuid siiski ka leivast. Toomas Paul on ühes intervjuus öelnud, et asudes väikese maakoguduse hingekarjaseks, jäi pere toitmine naise peale. Sinu kaasa on sulle abiks kirikutöös. Kuidas sellisel juhul hakkama saada?
Jah, nii mõnigi pensionär on öelnud, et saab pensioni rohkem kui mina palka. Ei tea, kas see tuleb meie nooruse ja naiivsuse arvele kirjutada, aga usume, et kui Jumal on inimese kutsunud, siis ta ei jäta teda nälga. Praegu, kui meil ei ole veel lapsi, ei tunne me kumbki millestki puudust. Kohalikud inimesed aitavad ja selle eest neile suur tänu.
EELK-l ei ole majanduslikus mõttes praegu kõige parem aeg. Kuidas mõjutab see koguduse toimetulekut?
Kiriku majandusolukorrast lugemine teeb tõesti nukraks. Aasta tuleb meiegi kogudusele murelik. Lahendus peab kuskilt siiski tulema ja küllap Jumal võimalused leiab. Murelikuks teeb kirikumaksudega seotu. Ma ei usu, et inimesed on majanduslikus mõttes nii vähe elujõulised, et ei suudaks kirikule rohkem annetada. See on põhiliselt mõtlemise ja väärikuse küsimus.
Kui korraga tundub liikmemaksu summa liiga suur, võiks iga kuu midagi kiriku heaks kõrvale panna või käia sagedamini kirikus ja mitte unustada kiriku korjanduskasti. Igapühapäevased kirikuskäijad panevad sinna küll alati midagi. Aga ega inimesed alati teagi, millised on kiriku väljaminekud ja sissetulekuallikad.
Paljud näiteks imestavad, et riik ei maksa kirikuõpetajale palka. Igatahes tuleks ühel hetkel välismaalt abi ootamine lõpetada ja püüda ise hakkama saada. Võib-olla on see jällegi üks noore inimese jutt, kes ei adu reaalsust.
Kas kirik jääb püsima?
Jumalariigis ei ole nii, et kahanete majandusnäitajate järgi võiks öelda, et mõnekümne aasta pärast luteri kirikut Eestis enam ei ole, et ta laguneb paratamatult laiali. Kui kristlus oleks rajatud materiaalsusele, oleks ta ammugi kadunud. Organisatsioon kui selline võib küll ohtu sattuda ja lagunedagi, aga see, mis kunagi ristil on sündinud – et Kristus on surnud ja üles tõusnud –on midagi pöördumatut, mida inimene ei saa tühjaks teha.
Mingis mõttes Jumal justkui puhastab aeg-ajalt kirikut ja viib sealt üleliigse minema. Juba siis, kui Jeesus löödi viletsa röövli kombel risti, tundus, et kõik on lõppenud. Aga just selles lõpus peitus uue algus. See, mis näiliselt on kiriku lõpp, võib tegelikult olla tema uus algus. Selles mõttes on minu lootus ja usk Jumala abiga tugev, ja ma ei kahtle, et kirik jääb püsima – ka siis, kui mõistus tahaks mõnikord muud arvata.

Kui ma teemat vahetades meie pika jutuajamise lõpul oma vestluskaaslaselt küsisin, kas ta on kogenud, et võõrad kirikuõpetajat ja kirikut pelgavad, jutustas ta mulle ilusa loo Saint-Exupéry raamatust «Inimeste maa», võrreldes kirikut kõrbega.
Kui inimene satub ootamatult kõrbesse, siis on kõrb talle lihtsalt igav ja tühi liivane ala, kus ei ole mitte midagi. Selleks, et kõrbe nägema ja teda armastama hakata, peab seal viibima pikemat aega. Kõrb ei andu juhuslikule möödakäijale. Sa pead paljustki loobuma, et omaks võtta see, mis seal on – nii meeldiva kui ka ebameeldiva. Kirikut nagu kõrbegi ei saa mõista võõras. Selleks, et aru saada, peab inimene ise kasvama. Kirikus on olemas kõik vajalik, vaja on see vaid enda jaoks avastada.
Häädemeeste kirikuõpetajaga ajas juttu
Monika Reedik

Marek Roots
sündinud 1976 Elvas, lõpetanud Tartu Teoloogia Akadeemia ja Usuteaduste Instituudi pastoraalseminari, ordineeriti 2003. aasta augustis Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.
Alates 2003. a septembrist Häädemeeste Miikaeli koguduse õpetaja, teenib ka Tahkuranna ja Treimani kogudust.
Elab koos abikaasaga kiriku kõrval asuvas pastoraadis. Abikaasa Pirjo on samuti lõpetanud TTA ning osaleb koguduse töös.

Taevaisa,
anna tarkust!
Sest rumalus on
surmavam kui kurjus.
Sest rumaluses võib
olla hää nagu hellas
unenäos.
Marek Roots
Tuuletund. Logos. 2000