Margit Nirgi: kõik on olnud Jumala arm

Tänavu möödub 50 aastat naiste ordinatsioonist EELKs. Vaimulikku teenimist Misso abikiriku jutlustajana alustanud Laine Villenthal ordineeriti koos Harri Reinuga õpetaja ametisse peapiiskop Alfred Toominga poolt 16. novembril 1967.

Enne Eestit oli naisi ordineeritud Taanis (1948), Rootsis (1960) ja Norras (1961). Edakai Simmermann kirjutab Eesti Kiriku V meediakonverentsi kogumikus, et kuigi otsus naisi ordineerida tehti konkreetseid inimesi silmas pidades, oli see põhimõtteline. Temaga nõustub ka esimene ordineeritu, juhtides samas artiklis tähelepanu, et enne tema ordineerimist toimunud aruteludest võtsid osa väga hea haridusega vaimulikud, kes tundsid suurepäraselt Uue Testamendi teoloogiat.
Peapiiskop Urmas Viilma teatas 14. oktoobril 2015 Tallinna toomkirikusse kokkukutsutud naisvaimulikele, et kuigi on väljendanud kõhklusi naiste ordineerimise teemal, on ta pärast naiste ordineerimise vastaste ja pooldavate argumentide läbikaalumist jõudnud seisukohale, et see on piibellik. „Vaimulik amet on Jumala kutse ja ühelgi piiskopil pole õigust otsustada soopõhiselt vaimuliku ameti kandidaadi sobivuse üle. Kõikides kiriku ametites on olulised eelkõige usk, kompetentsus, isiksuseomadused, usaldusväärsus ja kogemused,“ ütles ülemkarjane.
EELK kodulehe andmeil on praegu meie kirikus 214 vaimulikku, kellest 43 ehk 20% on naised. Pärast Laine Villenthali ordineeriti Linda Maior (1968), Vivian Varalaid (Raudsepp) (1977), Reet Mägedi (1978), Juta Siirak (1982) ja Margit Nirgi (1982). Järgnes kümneaastane paus. Neist kuuest esimesena ametisse pühitsetust teenib koguduseõpetajana ainsana veel Margit Nirgi, kellele külla sõidan, et kõnelda tema teekonnast Jumala juurde ja kirikus. Varem ordineeritutest Reet Mägedi peab Pärnus pensionipõlve ja teised väärikad naised on igavikku lahkunud.

Kolm naist ja kolm kassi
Struve mediaanikaare mõõtmisega seotud Haljala kirik orientiiriks, leian üles kunagise apteegihoone, kus õpetaja Nirgi elab. Sooja tervituse osaliseks saanuna sisenen avarasse elutuppa, mis on kogudusele külmal perioodil ka talvekirikuks. Pilk libiseb üle raamaturohke riiuli, altari, käsikirjade lugemiseks hiigelsuure kuvari, ametirõivaste ja pärastlõuna päikesekiirtes istuma kutsuva rotangkiiktooli.
Kuni õpetaja Nirgi köögis varaseks õhtusöögiks viimaseid ettevalmistusi teeb, tutvun kolme uudishimuliku kassi ja Maie Paiveli maaliga, mille intensiivsel sinisel taustal naine, kõikehaarav igavik silmades, maailma vaatlemas. „Mul on selle maaliga hea olla,“ lausub kukeseenepraega sisenev Margit. Hetkeks näen maali ja peagi 35 aastat vaimulikuna teeninud Margitit kõrvuti ja mind tabab äratundmisrõõm: neis kahes on midagi sarnast.

Jõululaulud teejuhiks
Kristlikus peres kasvanud Margit ütleb oma usulise arengu kohta: „See oli vaikne kasvamine ja palvetamise tagajärg. Mingit erilist sündmust polnud, aga kõik on Jumala arm.“ Margit on kindel, kui ütleb, et pole kunagi soovinud loobuda vaimulikust ametist. Küll on ta igatsenud teenimispaika vahetada, et olla lapsepõlve radadele lähemal. Nõnda siirduski ta 2005. aastal Laiuselt Haljalasse, kodulinna Rakvere külje alla.
Aga kuidas kõik alguse sai? Suvel, mil Margit oli 15aastane, hakkas ta millegipärast jõululaule harjutama. Põhjus selgus hilissügisel: „Sain tollal äsja Rakverre kolinud pastori Peeter Roosimaa juhitud Karmeli baptistikoguduse organistiks. Praegu tajun, et nendes ateismi võidukäigu ajas olnud kogudustes olid haruldased inimesed. Diskrimineeritud olid sel ajal kõik usklikud, aga ei nurisetud, vaid kiideti Jumalat.
Nende käitumine isekeskis ja võõrastega oli selline, et see sobinuks igasse kuningakotta. Ei tohi unustada, et selle põlvkonna inimeste kannatusteks olid mõrvad, toidupuudus, haigused, hariduse keelamine, vaadetest tingitud tagakiusamine …,“ jagab minu vestluspartner väärika tõsidusega nõukogude perioodi mälestusi. Dr Roosimaa on talle siiani jäänud oluliseks. “Kui on vaja midagi arutada, siis helistan just talle,“ on Margit tänulik oma hingekarjase eest.

Prioriteediks kogudus
Maailmavaatelises paljuses (isa kommunist, ema ja vanaema luterlased, ristivanemad luterlane, baptist ja metodist) kasvanud võõrustaja ütleb parimat Inglise teed ja kooki pakkudes veidi mõtlikult, et on elanud, nagu on olnud Jumala tahtmine.
„Olen tänulik vanaemale, emale ja kasuisale, kes perekonnas osa minu kirikus teenimise koormast enda kanda võtsid. Kui neid enam ei olnud, hakkas mu õde minu koormat jagama,“ kõneleb Margit, lisades, et tema prioriteet on alati kogudus olnud.
Esku kabeli ajaloost enda kirjutatud kakskeelset raamatut kinkides nimetab ta muigel suul salaarmastuseks arheoloogiat ja ehitust. Tõsi on, et Margiti eestvedamisel on restaureeritud Laiuse ja Palamuse kirik ning Laiuse pastoraat ja Haljala kirikuski edenevad tööd. Ehk on siin oma osa geenidel, sest vanaisa oli ehitusmeister.

Soov teenida
Usuteadust läks minu vestluspartner õppima kohe pärast keskkooli, mis polnud tol ajal tavaline. „Oli soov teenida kirikus mistahes ametis. Ülejäänu on Jumala tegevus,“ meenutab õpetaja Margit.
Peapiiskop Edgar Hark kutsunud ta enda juurde, üteldes, et oleme otsustanud sind ordineerida. Järgnes eksam koos Tõnu Linnasmäe ja Illar Hallastega ning viimasega koos ordinatsioon 11. juulil 1982. Hinnaliseks kogemuseks peab Margit praost Jaan Variku koguduse liikmeks olemist. Ka prooviaasta möödus Variku käe all.
Aastatepikkusele vaimulikule teenimisele tagasi vaadates meenutab Margit mõnda pisarateni liigutanud sündmust: „Kodutu on minuga leiba jaganud. Üks minu õpilastest, väike poiss, kirjutas koolikirjandis, et tahab ärimeheks saada – sellepärast, et saaks siis miljonärina vaeseid aidata. Keegi võõras kurttumm poisike sikutas mind bussis enda kõrvale istuma ja rõõmustas terve teekonna omal moel. Kukkusin kord võõras linnas ja vanem naine pakkus mulle lohutuseks … köharohtu. Küllap oleks ka plaastrit andnud, aga seda ei olnud. Ehk olid nad Kõrgeima saadikud? Kui võimalust on, meenutan neid oma jutlustes.“

Suhtumine naisvaimulikesse
Margit kõneleb lauale tükkivat kassi Sophiet eemale peletades, et naisvaimulikesse suhtuti 1980ndatel erakordselt hästi: „Kriitikat oli ülivähe. Kui keegi arvas teisiti, siis oldi nii viisakad ja hea kasvatusega, et jäädi delikaatseks. Oli ka teadmine, et naisi ei ordineeritud mitte meeste puudusest, vaid see oli teoloogiliselt läbi kaalutud otsus.“
Talle meenub nõukogude ajal peielauas istumine, kus lauanaaber märkis, et talle meeldivad meesõpetajad. „Vastasin, et mulle samuti!“ jagab Margit naerdes aastatetagust lugu, lisades, et teda pole häirinud, kui keegi midagi naisvaimulike teenimise kohta on öelnud.
Kirikus on ta tähele pannud, et viimase kahekümne aasta jooksul on tekkinud olukordi, kus mõni (üksik) meesvaimulik saaks veel süveneda härrasmeheliku käitumise traditsiooni, näiteks kui pelgab esimesena tervitada. „Mina ei erista vaimulikke soo põhjal. 35 aastale tagasi vaadates võin öelda, et alates taasiseseisvumise ajast on naisvaimulike suhtes hakatud sallimatust väljendama. Haritust ja sisemist suursugusust, mis oli vanemal vaimulike põlvkonnal, on vähemaks jäänud,“ lisab õpetaja Nirgi mõtlikult.

Naine jäägu naiseks
Teades, et on hea otseallikast küsida, räägin veidi häbelikult, et aastakümneid tagasi oli minu esimene kuuldus temast, et tegemist on naisega, kes kõrgetel kontsadel ja võrksukkades pühakojas liigub. Margit on hämmingus: „Kõrgeid kontsi kannan siiani aeg-ajalt, aga nii stiilitu, et võrksukki kannaksin, ei ole ma kunagi olnud. Nii need kuulujutud sünnivad.“
Ta rõhutab, et kirikus on kord, kuidas vaimulik jumalateenistuse ajal riietuda võib, ja selle õpetamisele pöörasid omaaegsed õppejõud suurt tähelepanu. Samas on ta seisukohal, et naine peab ikka naiseks jääma, mitte sootuks muutuma: „Vanaema oli mul õmbleja, tema aitas palju. Olen küll ümber tehtud riideid kandnud ja teen seda tänini. Ja olude sunnil näiteks paigatud jalavarje kandnud, aga need olid alati viksitud. Kui mõni noor neiu on riietumisalast nõu küsinud, olen soovitanud loobuda odavatest, maitsetutest ehetest ja ilusat salli ehtena kasutada. Eriti soovitan noortel midagi ise teha.“
Kätlin Liimets

Margit Nirgi
Sündinud 19.05.1959 Kärdlas
Haridus: 1977 Rakvere 1. keskkool ja 1995 usuteaduse instituut, õppinud Beathe Roolaani klaveriklassis
Ordineeritud 11.07.1982
Teenistuskäik: EELK vik-õp (Põlva, Räpina ja Mehikoorma) 1982–1983, Laiuse õp 1983–2005, Palamuse h-õp 1983–1997, Haljala õp alates 2005, Käsmu h-õp 2005–2009
Muud ametid: Rakvere Karmeli baptistikoguduse organist 1976–1982, töötanud haiglate ja vanadekodude vaimulikuna, Vägeva põhikooli religiooniõpetuse õpetaja, Haljala gümnaasiumi religiooniõpetuse ja kunstiajaloo õpetaja, Eesti-Poola seltsi Pro Poloniae liige
Korporatsiooni Filiae Patriae liige
Autasud: B. G. Forseliuse Seltsi medal „Wastne Testament 1686“ 2001; EELK Teeneteristi III järk 2016