Markus Haamer: mul on olnud tohutult ilus elu

Päike sillerdab jõel, kastanid õitsevad ja tänava äärt palistab punaõieliste õunapuude allee. Kevad on täies ilus, kui otsin mai lõpus Põltsamaal teed pastoraadini, kus läbi aasta käib vilgas koguduseelu. Siia kogunevad ka juba aastakümneid kirikunoored oma talvepäevi pidama, siin toimuvad üldkiriklikud piiblikursused nii noortele kui täiskasvanutele.

900 liikmesannetajaga Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haamer, kel 6. juunil täitub 50 eluaastat, tervitab mind pastoraadi ees. Ei taha veel õiterohkest kevadest tuppa minna, nõnda jalutame pastoraadi kõrval asetsevale valgele nn õpetaja sillale. „Siit jalutan igal hommikul tööle,“ jagab Markus Haamer helge naeratusega, kiirates optimistlikku elutunnetust. On vähe neid, kellele vaadates saad öelda, et tegemist on õnneliku inimesega. Markus Haamer on minu jaoks üks nendest. Eriti veel kui ta on koos oma abikaasa Margitiga. Vestluse lõpuks ütleb ta siiralt, et tal on olnud tohutult ilus elu. Pole mingit põhjust selles kahelda.

Kui vaatad end kõrvalt, siis keda näed?
Suhteliselt rõõmsat ja elus toimetulevat meest, kes püüab panustada oma tegevusega nii sellesse paikkonda kui ka kirikusse ja on õnnelik, et tal see võimalus on. Loodab, et seda õnnelikku aega veel edasi antakse.

Kuidas tähistad sünnipäeva?
Kirikus esineb Tartu metsasarvekvartett, mõtiskleb Jaan Tammsalu. Lisaks annab ka oma panuse ansambel The Last Weekend, milles mõlemad mu pojad esinevad, ja lossihoovis pakume Mulgi putru ja torti. Kutse on saanud 270 inimest. Miks nii palju? Mu kõrval on olnud nii palju toetajaid ja rõõmutegijaid. Tahan neid oma sünnipäeval tänada selle kõige eest. Mul on nii fantastiline elu olnud.

Nimeta olulisemad toetajad, eeskujud, kellele tänulik oled.
Olen teeninud kolme kogudust. Igas paigas on omad toetajad. Jõgevalt sain uue koguduse loomise kogemuse. Esimene teenistus toimus 18. detsembril 1992. Polnud siis veel ordineeritudki. See oli lihtne algus, mitte kedagi polnud ees, mitte kellegagi polnud võrrelda. Oli tohutult põnev ja nii palju hoolivaid, armastavaid inimesi ümber, kes aitasid ja ka mõistsid, kui midagi valesti läks. Näiteks Saima ja Enn Kalev, kes praegugi koguduse juures. Ka nüüdseks igavikuteele lahkunud minu sealne sekretär Hilda Illisoo, kes endise täitevkomitee esimehe naisena oskas mind toetada juhtimisküsimustes. Olen olnud tohutult tänulik, kui keegi juhatab või õpetab, siis on võimalus areneda. See saab toimuda üksnes siis, kui keegi ütleb, et tee natuke teistmoodi. Olen otsustanud, et seni, kui suudan kriitikat kuulata, võin ka tegutseda.
Tarvastu koguduses oli majanduslik toimetulek suhteliselt keeruline. Olulisi majandusalaseid nõuandeid sain juhatuse liikmelt ja ettevõtjalt Olav Napritsonilt. Hindamatu inimene meie perele oli tädi Vaike. Vanavanemad olid kaugel, tema hoidis lapsi ja toetas peret.
Põltsamaale 2006. aastal tulles võttis linnapea Jaan Aiaots mind käekõrvale ja tutvustas kõigile. Toetajatest tuleb kindlasti märkida endist juhatuse esimeest Vello Kaselot, ka praegune juhatus on vägi tubli.

Sina ja ka su abikaasa Margit olete kasvanud kristlikus peres, kirik on olnud teile loomulik keskkond. Kas üldse suudate kirikut ja usuilma vaadata kõrvaltvaataja pilguga?
Olen ääretult õnnelik, et mul selline vahva naine kõrval on. Ehkki ei suuda seda alati täielikult, siis olen tänu abikaasale õppinud mõistma inimesi, kes Jumalat ei usu. Margit on seda paremini suutnud. Pean end „materialistiks“. Ehk pole see kõige parem sõna, ent usun kõike, mis olemas on. Ja Jumal on olemas. See on minu jaoks täiesti materiaalne. Olen püüdnud otsida kohta, kus Jumalat ei ole, ja kõik konstruktsioonid, mis lõin, jõudsid ikkagi Jumalani. Küsimus on, kuhu maani julged minna. Kui jääd poolele teele, siis loomulikult ei leia. Kuulutades pole püüdnud inimesi pöörata, lihtsalt jagan oma rõõmu. Sellest piisab.

Kuidas oled toime tulnud suurte esiisadega?
Mind pole häirinud suured nimed. Olen püüdnud oma mõtetes olla võrdlusvaba, aga kui ka võrreldakse, siis analüüsin seda. Siin öeldi alguses, et Haamer ei oska üldse matta, et räägib ainult Jumalast. Olin kõrvust tõstetud sellest „kriitikast“. Kellest muust peaks siis rääkima? Ent siiski muutsin vormi, et räägiksin Jumalast nii, et inimesed suudaksid seda ka kuulata. Praegu väga tahetakse, et matma tulen.

Kas isa Eenok Haameri kõrvale ka teisi vaimulike eeskujusid mahub?
Ei ole olnudki. Vahel ka vendadega arutame. Väga positiivne on, et praostkonna vaimulikega käime iga kuu koos. Olen valmis kõigiga rääkima ja kõigilt midagi vastu võtma. Paratamatult isaga tekib kõige rohkem võimalusi. Meil on telefonitsi igapühapäevahommikused arutelud jutluse teemal. Eks siis jagame omavahel.

Kuidas jõudsid isikliku jumalasuhteni?
Leian, et pole veel täielikult pöördunud. Ikka ja jälle avastan midagi uut ja side Jumalaga tugevneb. See on protsess, mis ei saa mitte kunagi lõppeda. Tean muidugi, mida vabakirikutes pöördumise all mõeldakse. Minu käsitus on ehk ekstravagantne, aga olen tahtnud inimesi mõtlema panna. Jumal on reaalne ja iseenesestmõistetav – ma pole selles mitte kunagi kahelnud. Teismeea tormi ei olnud.

Stress ja hingamine. Viljandi sinodil jäi kõrva, et kõnelesid ajapuudusest. Kuidas sa suudad tasakaalu hoida?
Paraku on nii, et perekond kannatab. Puhkamiseks peab Põltsamaalt ära sõitma. Pean oma naist taas kiitma, ta on nii mõistlik, kaasaelav ja on mulle kõige suurem jõuallikas. Margit on end kirikule pühendanud ja ehk pidanud rohkem loobuma kui mina. Viiuliõpetajana oli tal Jõgeval töökoht, Tarvastus lõi ise viiuliklassi ja siis tuli jälle kolida. Kodune rahu, toetus ja mõistmine on minu jõud.

Kas sul on mõni hobi?
Ega eriti ei jõua. Olen poegadega koos käinud gümnaasiumi orkestris mängimas. Abikaasaga koos sõidame õhtuti rattaga.
Jõgi on siinsamas kõrval. Kas õnge pole soovinud haarata?
Kalandusega lõppesid suhted varakult. Mustvees läksime venna Naataniga kalale. Olime sillal ja püüdsime koos ühe tütarlapsega. See tüdruk muudkui tõmbas kalu välja ja meil ei midagi. Siis mõõtsime konkse ja korke, vahetasime usse ja õngi, aga midagi ei mõjunud. Lõin käega.

Ja hakkasid inimesi püüdma. Vaimulik amet – mis sind rõõmustab, mis valmistab raskusi?
Rõõmustab, kui on inimesi ja järeltulevat põlve; kui tahetakse lapsi ristida ja neile on tähtis usuga seonduv, see, mis kirikus toimub.
Raskust teeb, et rumalust ja argust on nii palju. Inimesed ei julge endale head ligi lasta. Mida halba saab olla selles, kui sa Jumalaga koos käid? Minult on küsitud, mismoodi kujutaksin ette elu ilma Jumalata. Minu vastus on: see, mida usuga seonduvalt näen, on tohutult positiivne; armastan end selleks liiga palju, et sellest loobuda.
See, et inimesed Jumalani ei jõua, on nende kartus, et peab millestki loobuma. Ent nad ei mõtle, mida kõike juurde saavad. Loobuma peab ainult sellest, mis hävitab. Juurde saad, mis üles ehitab. Tundub, et enesehävitamine on inimestele nii tähtis. See teeb kurvaks.

Teil on suguvõsas kolm põlve vaimulikke, kas on lootust neljandale põlvele?
Tütar Eliisabet lõpetas eile Tallinna ülikoolis magistriõppe. Töötab Gustav Adolfi gümnaasiumis algklassiõpetajana. Poeg Miikael õpib Viljandis kultuuriakadeemias helitehnoloogiat. Noorem poeg Mattias vabaneb nädala lõpus kaitseväest. Ei taha kellelegi koormat peale panna, ent noorimal on näha kutsumust. Et ta on näinud vaimuliku elu nii lähedalt, siis on elu reaalsus see, mis tagasi hoiab. Ütleb, et tahab teenida, ent enne õpiks ameti, mis leiva lauale toob. Sügisest siirdub ta aastaks Norra misjoniseltsi lähetusel Inglismaale misjonäriks ühes kuue maa noortega.

Mille järele igatsed, on sul soove?
Tahaks teha rohkem vaimulikku, sisulist tööd. Eks juhtimine ja ehituslikud tööd meeldivad ka, aga nad võtavad nii palju aega ja jõudu. Praegu tuleme küll majanduslikult kenasti toime, aga see on suur töö olnud, et siiamaani oleme jõudnud.
Isiklikud igatsused on seotud perega. Mulle tohutult meeldivad mu lapsed ning olen ääretult õnnelik ja rõõmus, kui neil hästi läheb. Abikaasaga palvetame, et nad leiaksid endale head kaaslased. Ka neil võiks olla nii hea elu, nagu meil on olnud. See on ainuke soov ja igatsus.
Kätlin Liimets

Markus Haamer
Sündinud 6.6.1967 Tartus
Põltsamaa koguduse õpetaja, Viljandi praostkonna abipraost
Ristitud 1967 ja konfirmeeritud 1985 Mustvee koguduses
Ordineeritud diakoniks 14.8.1993, õpetajaks 14.9.1999
Haridus: Mustvee 1. keskkool (1985), UI (1985–1997), õpetajakoolitus (2002–2004)
Teenistuskäik: Jõgeva diak 1992–1997, Tarvastu diak 1997–1999 ja õp 1999–2006, Põltsamaa õp al 2006, Pilistvere h-õp al 2011. Viljandi abipr al 2011. Kirikukogu liige 2004–2005, 2008–2009, al 2010
Muud ametid ja ülesanded: Jõgeva linnavolikogu liige 1993–1997 ja Tarvastu vallavalitsuse liige 1998–2005, Tarvastu gümn usuõpetuse ja ajaloo õpetaja 2000–2006, Tarvastu gümn hoolekogu esimees 2001–2006, Põltsamaa linnavolikogu liige al 2009, Põltsamaa ühisgümn hoolekogu esimees al 2010
Autasud: EELK aukiri 2016, Tarvastu valla teeneterist 2016, EELK Teeneteristi III järk 2017