Marta ja Maarja, Martin ja Mart

Hiljuti piiblitunnis oli üks tore seik – sattusime arutlema Marta ja Maarja teemadel Lk 10:38–42 ning üks hea ja kiire tänapäevane tõlgendus oli, et selle looga on noortele naistele antud võimalus valida, kas saada lapsi või teha doktorikraad (loodetavasti saate kõik aru, et tegu oli utreeritud liialdusega).
Kuna just sel hetkel lõi kell nii palju, et pidin oma tütrele lasteaeda järele minema, siis vabandasin kohalolijate ees, et mind ootavad nüüd Marta kohustused ja pean seekord Maarja rolli ült viskama.
Küll aga pani see mind koduteel mõtisklema Marta ja Maarja rollide üle tänapäevases ühiskonnas. See on teema, mis mind iga natukese aja tagant puht praktilisest küljest ikka ja jälle kõnetab. Peale loo Martast ja Maarjast tasub mainida üht hiljuti loetud huvitavat käsitlust feminismi nn valedest tagajärgedest (http://chronicle.com/article/Where-Feminism-Went-Wrong/141293/ ), mis samuti küllap paljusid minu põlvkonna naisi puudutab.
Ühe külje pealt on suur osa meist otsekui loomu poolest feministid – elementaarsetes asjades me üldjuhul ei pea enam välja nõutama meestega võrdseid võimalusi ega põhjendama, miks me mingites ametites tahame kaasa lüüa, kuid teisalt on meile pandud selle tõttu ka kõrged ootused mõlemalt poolt.
Peale eduka karjäärinaise rolli oodatakse meist tihti ka täiuslikke koduperenaisi ja emasid, kellel on voodilinade nurgad sirgeks triigitud ja igal õhtul kolmekäiguline õhtusöök valmistatud ning kelle lapsed on hea kasvatuse musternäidised.
Olles ühelt poolt välja võidelnud vabaduse valida, oleme aga siiski tüüpilise pluralistliku ühiskonna probleemi ees: aga tahaks ju kõike ja hästi ja kohe! Ehk siis meil ei ole enam võimalik valida Marta ja Maarja vahel, vaid me tahame olla mõlemat või siis eeldab seda meist ühiskond.
Milline ühiskond? Ega ühiskond ei ole ju keegi teine kuskil kõrval, vaid meie ise. Seesama ühiskond, mis koosneb ühelt poolt neist Martadest ja Maarjatest, aga ka Martidest ja Martinitest.
Kui proovida endale ette kujutada mingit veidigi polariseerunud võrdluspilti, siis küllap näiteks Mart võiks olla kujundiks sellisele alfaisasele meesisendile, kes tahab teenida perele palju raha, pakkuda turvatunnet ning on üpris tihti kinni juba väljakujunenud (hmm, kus tal need küll välja kujunesid?) soorollides, samas kui Martin on selles küsimuses paindlikum (kuid seejuures mitte vähem mehelik) ning näeb võimalust nii pere- kui ühiskonnasiseselt soorollide jaotuse vastavalt vajadusele kokku leppida.
Nii et küsima peaks, kellest meie ühiskond koosneb või keda oleks meie ühiskonnas vaja. Ning kuidas täita kõiki olulisi rolle, jätmata midagi kõrvale. Kuidas olla korraga Marta ja Maarja? Kuidas olla korraga Mart ja Martin? Või kas see on ikka üldse vajalik? Mida meie otsustusvabadus meile ikkagi annab?
On hea, kui kõige selle juures tuleb appi kristlik arusaam, mis aitab meil kanda seda, et inimene on ekslik, ta ei ole täiuslik. Kui me julgeme endale tunnistada, et teeme vigu, et me ei suuda olla korraga täiuslikud kõigil rinnetel, siis on see esimene samm tervema ühiskonna ning seeläbi ka tervemate inimeste poole.
Kandkem üksteise koormaid, olgem alandlikud ning püüdkem paremuse poole, siis on võimalik kanda rolle, mida me oleme oma ellu valinud rõõmu ja pühendumusega.

 

 

 

 

Triin Käpp,
vaimulik