Märtsikuu pildipalved tulid Võrumaalt

Lõppeva paastukuu pildipalve  sisuks on võrulaste looming – fotode autor on Janek Joab Antslast, värsid on aga kirjutanud erinevate kihelkondade luuletajad Johannes Siska, Marie Heiberg, Artur Adson ja Raimond Kolk.

Paberil Eesti Kiriku viimane lehekülg „Pühapäevaks” aitab lugeja eeloleva pühapäeva meeleollu – lehejutluse, Piiblist kirjakoha lahtimõtestamise ja palve kõrval on rubriik „Pildipalve“, mis sõna ja pildi  ühendab. Kui enamasti on tegemist ühe autori loominguga, siis tihti saavad selles rubriigis kokku ka erinevad autorid.

Nõnda ka märtsis. Fotod neljas lehenumbris on samalt fotograafilt, aga luuletused valis toimetus erinevatelt Võrumaa juurtega kirjanikelt, kes kõik juba ajast igavikku on kutsutud.

Praostkond hoiab vana Võrumaa ühtsust

Vana Võrumaa oma kaheksa ajaloolise kihelkonnaga elab tervikuna edasi vaid EELK Võru praostkonnana. Keel – eri kihelkondades kõneldi küll pisut erinevat keelt – aitab Võrumaa terviklikkust markeerida.

Märtsis, mida nimetatakse ka paastukuuks, mälestasime 1949. aasta suurküüditamise ohvreid, aga pöörasime erilist tähelepanu ka eesti keelele – märts on emakeelekuu.

Möödunud sajandil rääkisid eesti emad Võrumaal veel erinevaid murrakuid, mille näiteid on Eesti Kiriku märtsikuu numbrites.

Tähelepanelik lugeja hoomas, et tegemist ei ole ühtse nn võru keelega, vaid erinevate Võrumaa piirkondade, kirikukihelkondade murretega või murdekeelest mõjutatud kirjakeelega. Eestlastena saame teksti sisust aru, ent nüansid jäävad kohati hoomamatuks. Märtsikuu luulevalik toob esile meie emakeele, eesti keele rikkuse.

Neli Võrumaa luuletajat

Johannes Siska (1913–1973), meremehest luuletaja, kirjutas oma kevadenägemused Läti piirilt Paganamaalt päritud keeles. https://eestikirik.ee/kevajahe

Marie Heiberg (1890–1942) tunnetas kevadet Urvaste murraku sugemetega kirjakeeles. https://eestikirik.ee/elu-room

Artur Adson (1889–1977) jäi luules truuks oma lapsepõlve Rõuge murrakule. https://eestikirik.ee/palmipuudepuha-2

Raimond Kolk (1924–1992) ei unustanud Hargla murrakut ka suurema osa elust Rootsi kuningriigis elades. https://eestikirik.ee/kristuse-ulestousmise-puha-2

Janek Joab – jäänud juurte juurde

„Olen sündinud 1970. aastal Antslas. Lapsest saati olen elanud keset loodust ning mets on olnud minu teine kodu,” tutvustab ennast Janek ja selgitab, et pildistamise juurde jõudis ta alles 2008. aastal.

„Tänaseks on algsetest suvaklõpsudest kujunenud tõsine harrastus,” tunnistab Janek ja täpsustab, et pildistab peamiselt oma kodukandis Antsla ümbruses, kus avastamis- ja jäädvustusväärset on lõputult.

„Loodusfotograafia on minu jaoks võimalus astuda kõrvale argipäevast ning kosutada vaimu,” tunnistab Janek ja tunnistab, et on omal kombel nõudlikuks muutunud ning püüab kaadrisse võetu täiusliku fotoni vormistada.

Sel püüdlusel on tulemused. Janek Joab on pälvinud mitmeid fotograafiaalaseid tunnustusi. Tema loomingut on avaldanud erinevad meediaväljaanded. Sotsiaalmeedias jagatud fotod kannavad alati vaimukaid pealkirju. „Teen pildi ja tean kohe, mis nimega seda jagada. Lihtsalt,” vastab Janek küsimusele, kuidas ta oma pildid sildistatud saab.

Lausa missiooniks hindab Janek oma tegevust kooliõpilastega. Antsla keskkoolis veab ta valiktunnina fotoringi, igal laupäeval kolab foto- ja loodushuviliste noortega Antsla kandi metsades. „Ma loodan, et need lapsed, kellega metsas käin, lähevad kunagi ka oma lastega metsa,” sõnab Janek Joab.

Liina Raudvassar