Matthias Burghardt: palvetamine on Jumala pideva kohaloleku tunne

11. mail juubelit pidanud, juulis ordinatsiooni 20. aastapäeva tähistav Arnd Matthias Burghardt valiti jaanuaris vaimulike konverentsil aasta vaimulikuks.

Õpetaja Burghardt ütles pärast tiitli pälvimist, etvaatamata teoloogilistele ja teistele erinevustele vaimulike seas arvab ta, et üks EELK Nokiaid on, et hoiame kokku, et oleme ikka üks kirik, et keegi ei suuda meid lahutada. Usun, et see väljaütlemine saab suurema tähenduse, kui tutvuda Saksamaal sündinud ja kasvanud, viimased 14 aastat Eestimaa oma koduks elanud sügavate evangeelsete juurtega mehe eluloo ja väärtushinnangutega.

Matthias on meelde jäänud avatud suhtlejana, teisalt inimesena, kes ei soovi isiksusena olla „teema“. Kindlasti ei jää kellelgi, kes temaga kokku on puutunud, märkamata rahurikkus, sõbralikkus ja huumorilembus, mõnikord lausa paisu tagant vallanduv kõike endaga kaasa kiskuv rõõm. Ja muidugi eesti keelt võõrkeelena rääkiva inimese põnevad uudissõnad. Ta on uutele perspektiividele avatud pühendunud vaimulik ja kooliõpetaja, kes on kahtlemata õnnistuseks meie kirikule.

Su elus on palju tähtpäevi sel aastal: 11. mail said 50aastaseks, juulis möödub 20 aastat ordinatsioonist, lisaks valiti sind aasta vaimulikuks. Eriolukorra ajal ei ole see võimalik, aga kuidas oleksid soovinud oma juubelit tähistada?

Saksa koguduses on olnud kombeks, et kõik on kutsutud ja teen suure grillipeo. Sarnane plaan oli ka Keilas. Loodan, et see on vähemasti suvel võimalik. Ei ole halba ilma heata. Tavaliselt on sünnipäeva tähistamine suhteliselt kiire aeg. Arvan, et nüüd on nii (vestlus toimus aprillis – K. L.), et istun kuskil kivil ja vaatlen merd või olen kirikus ja tänan Jumalat, et olen nii kaugele jõudnud. Kui vaatan peeglisse, siis tundub, et 50 veel välja ei näe, sisemiselt tunnen end 30aastasena. Mõtlen kogu aeg, et rohkem on ees kui seljataga. Loogiliselt vaadates on see siiski eksiarvamus. Kõige suurem emotsioon, mis mul on, on tänulikkus.

Mida aasta vaimuliku tiitel siiani kaasa on toonud?

See oli suur au ja üllatus. Palverännaku rahaline toetus tuli ootamatult. Tahame perega minna maailma esimesse kristlikku riiki Armeeniasse ja ka Gruusiasse.

Meedia huvi oli suhteliselt suur, ehkki mulle ei meeldi, kui minu isikust tehakse teema. Keilas võeti see väga suure rõõmuga teadmiseks ja linnalt sain ka tunnustuse ehk olen üks Keila aasta tegija 2019. On väga tore, soe ja sõbralik, kui sind vastu võetakse autasuga, ent ma pole seda veel ära teeninud.

Räägi veidi lapsepõlvekodust. Sinu sünnilinna nimi – Ingelheim (sks Engel ingel, Heim kodu) – kõlab romantiliselt.

(Naerab nakatavalt – K. L.) Ingelheim kõlab ilusasti, aga tegelikult asub seal suur keemiatehas. Elasime linna lähedal külakeses isa töökoha tõttu, õigupoolest pärinevad mõlemad vanemad Põhja-Saksamaalt. Olime seal ainuke evangeelne pere katoliiklaste seas ja ema on rääkinud, et toona 70ndatel siiski tehti selles plaanis inimestel vahet. Kui olin pooleaastane, siis kolisime tagasi Põhja-Saksamaale, kus kasvasin õe ja vennaga, olin peres pesamuna. Isa oli eripedagoog ja on praeguseks surnud. Ema saab suvel 90.

Religioon on meie peres väga oluline, mõlemad pereliinid on evangeelsed. Ema on pastoripere vanim laps ja olen tema liinis kuues pastor läbi põlvkondade. Selles reas on olnud kaks erandit, üks nendest minu ema. Nägin lapsepõlves emas palju head tegevat usku ja seetõttu ei tekkinud küsimust, kas usk on õige või mitte, soovisin seda ka endale. Minu usuline areng on olnud rahulik kasvamise protsess. Pole kunagi olnud Saulus.

19. sajandil sündinud pastorist vanaisa, kes teenis Braunschweigi läheduses ja võttis osa ka I maailmasõjast, oli minu väga suur sõber. Tunnen teda küll vaid tema pensionipõlvest, ta oli väga põhimõttekindel ja sain juba lapsena aru, et see on tema usuga seotud. Näiteks oli ta enne, kui natsid võimule tulid, kriitiline nende suhtes ja seetõttu sai teenida vaid ühes väikeses külas.

Kuidas jõudsid teoloogiaõpinguteni?

Teismelisena kaalusin paari valikut. Arusaamine, et pean teoloogiat õppima ja pastoriks saama, oli protsess. Teised alternatiivid ei tundunud sobivat 40-50 aastaks. Tajusin ka kutsumust saada pastoriks ja see andis julguse. Eks vanema põlvkonna inimesed nägid seda minus juba enne.

Mis on sulle vaimulikus ametis kõige olulisem ja mis kõige raskem?

Et elu ja töö on lahutamatud. Ei saa ju öelda, et kella kuuest ma ei ole enam pastor. See on mulle tähtis, sellest kasvab väga palju rõõmu, mõnikord käib ka pisut närvidele. Olen nagu talupoeg või meremees. Ei saa maha, laev sõidab ikka edasi. Ilus on, et iga päev on väljakutse, iseasi, kas saan hakkama. Ei ütleks, et oleks midagi eriti rasket, ei kujuta end lihtsalt teistmoodi ette.

Olla pastor on loomulik osa sinu elust. Milline on sinu suhe Jumalaga ja palveelu?

Apostel Paulus ütles õigesti, et tuleb kogu aeg palvetada. See ei toimu alati sõnadega, vaid on pigem Jumala pideva kohaloleku tunne, millele püüan vastata.

Üks mu esiisa oli Lääne-Preisimaal külapastor. Napoleoni sõjavägi läks sealt külast läbi ja kirik sai kahjustusi. Mõnda aega hiljem tuli külast läbi ka Napoleon ise. Minu esivanem astus tema ette, näitas kirikutorni poole ja ütles, et teie sõdurid hävitasid selle, ja küsis, mida nüüd teeme. Napoleon andis käsu – kiriku torn ja katus taastati. See vestlus kestis mitte kauem kui viis minutit. Tuleb öelda, et Napoleon oli tegudemees. (Naerdes – K. L.) Loodan, et ka minu elus tuleb see hetk, kui saan nii otsustavalt käituda. Ehkki Jumalal pole lapselapsi, siis juured on mulle olulised: tean, kust tulen, kes olen, ja tunnen, et ei pea ennast tõestama.

Tundub, et kooliõpetaja olla on sulle oluline. Mida väärtustad õpetaja ametis?

Kõige tähtsam on kontakt noorema põlvkonnaga. Ei taha tunda ennast kui mingi dinosaurus või muuseumi eksponaat, kool aitab, et see ei juhtuks. Olen 13 aastat koolis töötanud ja püüan aru saada, kuidas noored mõtlevad, mida kardavad, mida soovivad. Eks esiplaanil on aine õpetamine, ent pisut saab ka muust rääkida. See on nii huvitav.

Meil on kirikuna ülesanne mitte ainult omas mahlas keeda. Loomulikult tuleb nende eest hoolitseda, kes kirikusse tulevad ja on nimekirjades, aga välja ei tohi jätta ka neid ringkondi, kes ise ei tule kirikusse. Paraku paljud noored kirikusse ei tule.

Eelmise aasta Lääne-Harju sinodil Järvakandis kerkis idee, et kiriku noortetöö elavdamiseks võiks kokku kutsuda noortekogu või midagi sarnast.

Soovime, et noored tunneksid end hästi meie juures: et nad leiaksid usu, lootuse, armastuse, osaduse, Kristuse. Küsimus on ainult, kui reaalne see on. Mina ei tea, mida peaks tegema, et see poleks jälle n-ö aktsioon nr 53.

Ehk võiksime endalt küsida, kuidas olla, et noored meid vaadates mõtleksid, et tahaks ka selline olla tulevikus, sinna tahan jõuda. Kui me ei suuda sellele küsimusele vastata, siis meie mõtted ja teod ei vii eriti kaugele. Vastuse leidmine on keeruline, kuna nõuab aega, vaeva, ressursse ja vastus on väga isiklik.

Sinu esivanemad on sajandeid luterlikku kirikusse kuulunud. Mida hindad evangeelses identiteedis?

Õppisin emalt ja tema oma isalt, et mitte Martin Luther pole meie eest surnud ja surnuist üles tõusnud, vaid Jeesus Kristus. See on, mis kõiki kristlasi ühendab. Meie lauluraamat on minu jaoks luterliku vaimsuse ikoon. Need laulud on ikoonid, millega saab elada, surra ja järgmistele põlvkondadele usu edasi anda. Sealt leiame mõisted vabadus, usk, arm, armastus, lootus, mis kandsid reformatsiooni. Kui vaatan luterliku traditsiooni julguse, hariduse armastuse ja laulujõu peale, siis võin öelda, et armastan oma traditsiooni.

Jaan Lahe vist ütles, et konfessioon on usu emakeel. Armastan oma emakeelt. Minu pere ajaloos on mitu usulise tagakiusamise lugu, mis osaliselt seotud ka vastureformatsiooniga. Selle taustal ütlen, et minust ei saa kunagi suurt roomakatoliku dogmaatika või kirikuseaduste sõpra.

Kuidas näed EELK-d tema traditsioonide mitmekesisuses? Kas see oli sulle alguses üllatus, et sellised erinevused mahuvad ühte kirikusse?

Alguses oli see pisut võõras, aga olen harjunud. Nii kaua kui saab luterlikus kirikus olla luterlane, ei pea midagi kartma. II Vatikani kirikukogu järgse katoliiklusega pole mul kunagi probleeme olnud, kui aga tulevad vanakatoliiklusele viitavad avaldused, siis muigan tavaliselt pisut ja ütlen, et hea küll: „tarbija“ huvi arvestades tuleb purgile, milles on kurgid sees, ka „kurgid“ peale kirjutada. Kui vorm ei vasta sisule, siis olen pettunud. Kui soovitakse nt katoliiklikke põhimõtteid ja teoloogiat arendada, siis seda saab teha katoliku kirikus. See on lihtne.

Baltisakslased on Eesti ajaloo osa. Kas sul on oma rahvuse tõttu olnud selle teemaga kokkupuuteid?

Isiklikult pole mingit vaenu enda suhtes selle pärast kogenud. Teen alati nalja, öeldes, et vaadake mu käsi, neil pole tilkagi eestlaste verd. Ma ei pärine baltisaksa perest. Samas see ajalooline perspektiiv mõjutab mind. Näiteks ei taha olla ninatark, ei taha õpetajana targutavana mõjuda.

Oled 14 aastat Eestis elanud. Kuidas eesti keeleruumis end tunned?

Minu eesti keel jätab soovida. Kui ma eksin, siis on mul hea meel, et inimesed annavad armu, on kannatlikud. Praegu rääkides mõtlen näiteks eesti keeles, ent kui olen omaette, siis saksa keeles, ka unenäod on emakeeles. On küll nii olnud, et mõnikord ei tule mõni saksakeelne sõna meelde.

Kuidas on eriolukord sinu elu mõjutanud ja mida tahaksid kindlasti teha, kui karantiin läbi saab?

Võib öelda, et inimfantaasia, et olla igal pool samal ajal, nagu Jumal seda suudab, saab nüüd toidetud. Salvestame jumalateenistusi nii Keila kui ka Saksa kogudusele ehk töö on sama, lihtsalt teistes kanalites. Vaatajaid on suhteliselt palju olnud.

Kui pidevalt viirusest räägitakse, siis ta saab meie eludes väga suure ruumi. Hirm halvab. Jumal on kohal, tema hoiab ja aitab. Olen ikka öelnud, et ära vaata lainetele, vaid Kristusele, siis saad ka lainetega hakkama. Pärast karantiini? Reisiisu on väga suur. Suvel on minu ema 90. sünnipäev, loomulikult tahaks väga minna.

Kuidas sa puhkad? Kas oled suur lugeja?

Vaatan komöödiaid, jalutan, tore on laste ja sõpradega rääkida. Arvan, et elus on tähtis oma huumorimeelt toita. See annab jõudu. Kui olen kuskile teel autoga või jalutades, siis kasutan aega palvetamiseks, eriti teen eestpalveid.

Ei loe palju, kahjuks. Piiblist on minu lemmikuks Johannese evangeelium. Nii geniaalne raamat! Õnneks loeb mu pastorist abikaasa Anne hea meelega ja jagab minuga oma lugemise vilju. Ei saa öelda, et mind ei huvita lugemine, ent õhtuti olen reeglina liiga väsinud. Suviti leian rohkem mahti lugeda, viimase suve üks lugemiselamusi oli Peter Bammi kirjeldus tema reisidest Lähis-Itta ja sealsetest pühapaikadest.

Minu abikaasa Anne on tõesti abi, kes aitab kaasa. Näiteks olulisel määral Keila koguduses. Võib öelda, et Keila linna tunnustus on suurel määral ka tema oma. Meil on väga ilus koostöö.

Kätlin Liimets

Arnd Matthias Burghardt

Keila ja Saksa koguduse õpetaja

Sündinud 11. mail 1970 Ingelheimis Saksamaal

Ristiti 1971, leeritati 1984

Ordineeritud 1. juulil 2000 Braunschweigi Evangeelses Kirikus

Haridus: Wolfenbütteli gümnaasium 1989, Marburgi ülikool 1990–1993 (usuteadus), Kieli ülikool 1993–1997 (Göttingeni ülikooli dipl – teoloogia), pastoraalseminar Wendeburgis (1997–2000)

Teenistuskäik mujal: Lätis Saksa kiriku teenistuses 2000–2002, Saksamaal Braunschweigi Georgi õp 2002–2006

Teenistuskäik Eestis: Tallinna vik-õp 2006–2013, Saksa Lunastaja h-õp 2006–2013, õp 2013–2018 ja h-õp al 2018. Nõmme Rahu abiõp 2009–2018, Keila õp al 2018. Kirikukogu liige al 2009. UI õppeülesannete täitja al 2006. Kristliku kasvatuse komisjoni liige al 2015. Revisjonikomisjoni liige 2013–2017

Muud ametid: Tallinna inglise kolledži religiooni ja filosoofia õp al 2007, Keila kooli filosoofiaõpetaja, Saue gümnaasiumi religiooniõpetaja al 2018

Autasud: EELK aukiri 2017, Keila aasta tegija 2019, aasta vaimulik 2019

Pere: pastorist abikaasa Anne, kaks last, poeg Karl Otto ja tütar Iida Maria