Matus, mis oli kantud vaimulikust rõõmust
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed, Kogudus, Sündmused, Uudised / Number: 12. märts 2025 Nr 10 /
8. märtsil saadeti leinajatest pilgeni täitunud Mustvee kirikust viimsele teekonnale õpetaja Eenok Haamer (17.05.1935–27.02.2025) ja maeti ta rohkete auavalduste saatel Mustvee kalmistule.
See oli pikk päev. Sellesse mahtus rohkelt pisaraid ja lohutuid nuukseid; palju piiblilugemisi ja palvesõnu; eakate mõtisklusi ja väikelaste kilkeid; hinge lohutavat muusikat ja meeldejäävaid lugusid; kohtumisi ja koos olemist...
See oli õpetaja Eenoki päev. Temast mõeldi hommikul Eesti eri paigust Peipsi kaldal asuvasse Mustveesse sõites ja päikeseloojangul lillesülemitega kaetud värske kalmu mant koduteele asudes. Igal leinalisel omad mõtted, mida teistega jagada.
Ristiinimese ärasaatmine
„Selline on õige ristiinimese matus,“ sosistas keegi kirikulistest oma kaaslasele ja võttis tabavalt kokku matusepäeva olemuse. Kui elavate ringist lahkub 90. eluaasta lävele jõudnud usklik – abikaasa, isa, vanaisa, vanavanaisa, vaimulik õpetaja ja lähedane sõber –, siis on mahajääjatel kurb, aga mitte lohutu.
Lohutab teadmine, et kristlase jaoks pole surm lõpp, vaid lävepakust üleastumine. Rõõmustab väljavaade taevases isakodus taas kohtuda. „Surmal ei ole Jeesuse üle meelevalda: mina elan ja teie peate ka elama,“ tuletas kirikulistele meelde praost Kristjan Luhamets (Jh 14:19).
Ennelõunal Mustveesse jõudnud pidid sõidukile parkimiskoha leidmiseks vaeva nägema ja vahetult matuseteenistuse alguseks kohale jõudnud luteri kiriku lähistele kohta ka ei saanud. Nädalapäevad varem teavitati kohalikku kogukonda, et traditsiooniline naistepäevalaat jääb tänavu ära – Mustvee saadab igavikuteele oma kauaaegset hingekarjast. Keskväljakul oli lipp pooles vardas.
