Me kõik oleme Jumala lapsed
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Uudised / Number: 25. mai 2016 Nr 24 /
Mullu sügisest korraldavad eestikeelne Kalju ja venekeelne Betaania baptistikogudus Tallinnas Kalamajas kakskeelseid noorteõhtuid ehk nn molodöžtekaid.
Ettevõtmise taga on Betaania koguduse noor Mikael Raihhelgauz, kes soovis kokku viia oma eestlastest ja venelastest sõpru. «Alguses oli naljakas vaadata inimeste šokeeritud näoilmeid,» meenutab Raihhelgauz. Paljud eestlased on tema sõnul suhelnud ju vaid selliste hästiintegreerunud mitte-eestlastega nagu Raihhelgauz ise. «Esialgu oli üpris raske inimesi omavahel rääkima panna. Kõik üritasid oma suletud ringis püsida, kuid ajapikku hakkas see muutuma. Inimesed õppisid üksteist tundma, hakkasid end vabamalt tundma, barjääre ületama.»
Raihhelgauzi sõnul on korraldajate eesmärk rõhutada, et identiteedist sõltumata oleme kõik Jumala lapsed. Ksenofoobia hukkamõistmisest aga ei piisa, sest inimesed vabanevad sellest vaid siis, kui isiklikult «teistsugustega» kokku puutuvad. «Kusjuures need, kes meil midagi koos tegid (olgu see muusika, toolide ülespanemine, toiduvalmistamine vms), suutsid palju kiiremini ühist keelt leida kui need, kes lihtsalt suhtlesid. Aga molodöžtekas pakub mõlemat.»
Molodöžtekatel on jutuks olnud eelkõige sotsiaalteemad: kodutus, narkosõltuvus, vanurite elu jne. Hiljuti külastati Vao põgenikekeskust. «Kirikutes räägitakse piisavalt sellest, kuidas õigesti uskuda, seega tahtsime keskenduda sellele, mida tuleb teha,» põhjendab Raihhelgauz. Tema sõnul tahetakse laiemat tähelepanu juhtida sellele, et Eestiski leidub palju suure südamega kristlasi, kes pühenduvad kaasinimeste aitamisele.
Sel viisil õnnestub kirikusse tuua muide ka noori, kes usu vastu huvi ei tunne. «Pakkumine jumalateenistusele minna või Piiblit lugeda ei tekitanud minu sõprades erilist entusiasmi,» kinnitab Raihhelgauz. Küll aga tõmbavat neid kaasa sotsiaalprobleemide üle arutlemine ning põgenikekeskuse või toidupanga abistamine.
Rain Soosaar
