Me kõik vajame rahu ja turvalisust

1.
2014. aasta jääb ajalukku kui varjamatute vastuolude ja pingete eskaleerumise aasta, mil oma eesmärkide saavutamiseks kasutasid vägivalda mitmed agressorid. Ükski suurem konflikt paraku lõppenud aastal lahendust ei leidnud, küll aga tekkis uusi juurde. Meile geograafiliselt lähimad on olnud Ukraina sündmused, täpsemalt Venemaa agressioon Ukrainas.
Teine rahvusvaheliselt keskne teema oli möödunud aastal sunniitide islamistliku terroriorganisatsiooni Islamiriik (ISIS, araabia keeles Ad-Dawlah al-Islāmīyah) esilekerkimine ja vägivallateod Lähis-Idas, ennekõike Iraagis ja Süürias. Need sündmused toimuvad meist küll geograafiliselt kaugemal, kuid rahvusvahelise meedia vahendusel oleme olnud tunnistajateks jõhkrale vägivallale, mille tagajärjel on kannatanud mh tuhanded Lähis-Ida kristlased.
Iraak ja Süüria ei ole kahjuks ainsad riigid, kus kristlaste olukord on väga pingeline. Kristlaseks olemine on keeruline või eluohtlik ka mitmetes riikides Aafri­kas (Somaalia, Nigeeria, Kamerun, Sudaan), aga ka Hiinas, Põhja-Koreas, Afganistanis, Saudi-Araabias, Pakistanis, Iraanis, Jeemenis ja mujal. Kristlasi on islamistlikes riikides saadetud kohtusse süüdistatuna blasfeemias, inimesi on tapetud jumalateenistuste ajal, kirikuid on rüüstatud ja põlema pandud, inimesi on röövitud ja tütarlapsi vastu nende tahtmist abielluma sunnitud.
Olukord maailma konfliktikolletes on omakorda põhjustanud massilise ümberasumiste laine, kus ümberasujate hulgas on ka arvukalt kristlasi. ÜRO kohaselt on esimest korda pärast Teist maailmasõda põgenike, asüülitaotlejate ja ümberasustatud inimeste hulk ületanud 50 miljoni piiri.
Põgenike hulga kiire kasv on rahvusvahelistele (abi)organisatsioonidele suur väljakutse. Näitena sellest, et massilise põgenike hulga kasvuga ei pruugi rahvusvaheline üldsus hakkama saada, oli hiljutine ÜRO otsus ajutiselt lõpetada Süüria põgenikele toidu- ja humanitaarabi tarned. Massiline ränne ei ole väljakutse mitte üksnes rände sihtkohtadele või riikidele, kus ajutine peatuspaik leitakse, vaid kogu rahvusvahelisele üldsusele.

Kuidas ma peaksin ära elama?
Selle meeleheitliku küsimuse esitas ennast 17. detsembril 2010 põlema süüdanud 26aastane tänavakaubitseja Tarek al-Tayeb Mohamed Bouazizi tema vara konfiskeerinud ja vahistama tulnud võimuesindajatele. Mäletatavasti vallandasid Bouazizi enesesüütamine ja hilisem põletushaavadesse suremine üleüldise rahulolematuse ja meeleavalduste laine Tuneesias ning sellest arenes hiljem mitmeid teisi araabia ja mittearaabia riike hõlmav meeleavalduste laine, mida lootusrikkalt araabia kevadeks hakati nimetama.
Nii Bouazizi kui tema enesesüütamisest eeskuju võtnud meeleavaldajaid peeti kangelaslikeks uue Lähis-Ida revolutsiooni märtriteks. Vaevalt too meeleheitele aetud tänavakaubitseja oskas toona ette kujutada, et tema tegevusel ja neist vallandunud järgnevatel sündmustel saavad olema nii ulatuslikud tagajärjed, nagu me näeme seda nüüd, neli aastat hiljem.
Tuneesiast kandusid meeleavaldused edasi Jeemenisse, Egiptusesse, Liibüasse, Süüriasse. Autokraatlikest valitsejatest, keerulistest majanduslikest ja sotsiaalsetest oludest väsinud ja meeleheitele aetud inimesed olid kaotanud usalduse oma institutsioonide vastu, ent ei olnud veel kaotanud lootust.
Paljud meeleavaldajad hakkasid end samastama väiksemate huvigruppidega, võttes seejuures sageli aluseks religioosse kuuluvuse. Seni karmikäeliselt riike valitsenud juhtidel või valitsustel ei olnud enam kontrolli konkureerivate huvigruppide vahel ning riigivõim oli kaotanud oma legitiimsuse. Kiirelt saavutatud vabadust oskasid kõige efektiivsemalt enese kasuks pöörata islamistlikud liikumised, kellel oli tugev ja juba väljakujunenud võrgustik. 1

1Peeter Raudsik, Araabia kevad kis­kus riigid lõhki, Postimees, 15. det­sember 2014, nr 292 (7283), lk 10–11.