Me kõik vajame rahu ja turvalisust 2. osa

2.
(Algus EK nr 2, 14.1.2015)

Samas jäi neil vajaka oskusest ühiskondi vajalikul määral reformida, mille tulemuseks olid järgnevad rahutused ja meeleavaldused. Sündmuste eskaleerudes hakkas üha enam levima teateid ka religioossete või etniliste gruppide ja tsiviilelanike vastu suunatud rünnetest.

Uue jõu esilekerkimine Lähis-Idas
2014. aasta juunis jõudis rahvusvahelise üldsuseni heli­klipp, milles teatati ühe Süüria opositsioonilise rühmituse otsusest kuulutada välja Iraagi ja Levanti Islamiriik ning rajada Iraagis ja Süürias enda kontrolli all olevates piirkondades kalifaat ehk islamiriik. Juuni lõpust kannab organisatsioon nimetust Islamiriik ning koondab Loode-Iraagi ja Ida-Süüria kodusõdade võitlejaid.
Rühmituse juured on 1990. aastate lõpus, mil esialgu Al-Qaedaga seotud grupp asus koostööd tegema Osama bin Ladeniga. 2014. aastal kuulutas ISIS oma liidri Abu Bakr al-Baghdadi kaliifiks ning kõikide muslimite juhiks, kes kutsus muslimeid Iraaki ja Süüriasse, et aidata üles ehitada islamiriiki. Kalifaadi, milles kehtib range islamiseadus, rajamine on olnud pikka aega paljude džihaadimässuliste unistus.
ISISe eesmärk on nii muslimite kui mittemuslimite allutamine kalifaadile, sõltumata kalifaadi territooriumil elavate inimeste rahvusest ja usulisest kuuluvusest. Seetõttu nõutakse kalifaadile allumist ka jeziididelt, druusidelt, turkmeenidelt, kristlastelt ja ISISele mittealluvatelt sunniitidelt. ISISe narratiiv on atraktiivne paljudele religioossetele gruppidele.
Rühmituse kasvav võim toetub eelkõige panislamistliku mõtteviisi populaarsusele ning osavale sõjapidamise taktikale.2 Pragmaatiline ISISe juhtkond kasutab oma huvides oskuslikult ära islamit ja fundamentalistlikku ideoloogiat. Paraku on äärmusliku ideoloogia seemned alati viljakad just nendes piirkondades, kus valitseb vaesus, sotsiaalne ebavõrdus, kus on näljahäda ja haigused, haridustase on üpris madal ning kus etnilised ja usulised konfliktid on sagedased.3
Terroriorganisatsioon püsib paljuski hirmul ja terroril, kuid senised arengud on näidanud, et alahinnata ei saa ka organisatsiooni liikmete head väljaõpet, motivatsiooni, relvastust, oskust kasutada kaasaegseid sotsiaalmeedia võimalusi ja rahastust, milleta ulatuslikke terroriakte läbi viia ja võitlejate võitlusvaimu pikaajaliselt hoida on raske. Abi on seejuures saadud ka Euroopas elavatelt usukaaslastelt. Usuvabadusele ja teistele demokraatlikele väärtustele selles terroristlikus moodustises kohta ei ole.
Samas on oluline meeles pidada, et ISIS esindab väga väikest osa maailma muslimitest ning enamik neist mõistab ISISe tegevuse täielikult hukka. Nagu on tõdenud oma hiljutises artiklis ajakirjanik Hille Hanso, oli Islamiriigi nime võtmine nutikas strateegiline käik, et värvata võimalikult suurt hulka kaasajooksikuid, kuid ühtlasi külvavad rühmituse tegevus ja nimi maailmas põhjendamatut islamihirmu ja vastumeelsust muslimite suhtes.
Oma eesmärkide saavutamiseks on ISIS julmalt tapnud tuhandeid inimesi ning suuri inimkaotusi ja kannatusi on pidanud kogema iseäranis Iraagis ja Süürias elavad kristlased. Viimase kahe kümnendiga on Süüria kristlaste arv vähenenud umbes neljandiku, Iraagis poole võrra või enamgi. Analüütikute hinnangul hukkub Lähis-Idas iga viie minuti järel üks kristlane. Ligikaudu 100 000 kristlast sureb aastas oma usu pärast,4 seega märtrina. 80% kõigist usulise diskrimineerimise juhtumitest on pandud toime just kristlaste vastu.5

Kaasaja kristlikud märtrid
Mis puudutab ISISe tegevuse tagajärjel hukkunud ja kannatanud kristlasi, tuleb arvestada ka tõigaga, et ISIS ei sõdi mitte üksnes kristlaste vastu ning kristlasi ei rünnata mitte sellepärast, et nad on kristlased, vaid sellepärast, et neis on nähtud lääneriikide ja kohalike autoritaarsete valitsejate käepikendust6 ning et nad ei ole nõus tunnistama ISISe võimu ja pöörduma islami usku.
(Järgneb.)
Kristel Engman

² Hille Hanso, Islamiäärmuslased on loonud eduka narratiivi … – Diplomaatia, detsember 2014, nr 12 (136), lk 12–13.
³ Vladimir Sazonov, Hirmukalifaat: vägivald jumala nimel.– AK Postimees, 15. november 2014, nr 320, lk 2–3.
⁴ http://worldchristiandatabase.org/wcd/news.asp?Article=45, vaadatud 30. detsembril 2014.
⁵ http://www.independent.co.uk/voices/comment/christians-the-worlds-most-persecuted-people-9630774.html, vaadatud 30. detsembril 2014.
⁶ Alar Kilp, Demokraatia ja kristlus Lähis-Idas. – Maaleht nr 37 (1405), 11. september 2014, lk 19.