Me kuulume nõnda ühte

10.–16. septembrini viibis Eestis mitteametlikul visiidil E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo, kes teenib Toronto Vana-Andrese peapiiskoplikku kogudust. Intervjuu on tehtud Tartus enne Eesti Üliõpilaste Seltsi juubeliüritusi.
Kanadast Eestisse on üsna pikk tee. Miks valisite sõiduks just sügisese aja?
Põhjus on kahepidine. Olen ikka korra aastas Eestis käinud, ka konsistooriumis, et piiskoppidega kokku saada ja mõtteid vahetada. Sel aastal on EÜSi juubel ja panin kaks asja kokku.
Olete Eesti Üliõpilaste Seltsi auliige. Mida EÜS teie jaoks tähendab?
Väga palju, sest üliõpilaste selts on alati olnud rahvuslik-kristliku meelsusega. Punaste võimu ajal oli selts kõvasti põranda all, nüüd oleme saanud lipu vabalt lehvima.
Juba mu isa Elmar Petersoo oli seltsis ülikooli ajal 1916–1917, kui ta õppis usuteadust. Jõelähtmes oli ta kümmekond aastat (1933–1944 – toim) õpetajaks, seal sündisin minagi (8. mail 1934 – toim). Ka mu kaks poega, Alar Toomas ja Tõnu Elmar on seltsi liikmed. See on väga ühendav ja siduv ning kõige vanem üliõpilasorganisatsioon.
Kust tuli mõte kirikuõpetajaks hakata?
Isa oli kirikuõpetaja, see oli osalt tema soov, aga mingit sundust ta mulle ei avaldanud. Soov oli inseneriks saada, aga tuli väike saatuse vangerdus, teoloogia jäi peale.
Õppisite hoopis inglise keele õpetajaks.
Jah. Minu tagapõhi on natuke segane. Esmalt oli mul tahtmine inseneriks õppida. Elasin sel ajal Põhja-Ontarios ja olin 19aastane, kui keskkooli lõpetasin. Mõtlesin ülikooli õppima minna, aga seal nõuti paberit, et olen Kanada kodanik. Vande olin ära andnud, aga paber tuli mõni kuu hiljem.
Olin mõelnud Waterloo luterliku ülikooli peale ja mõtlesin, et lähen aastaks sinna ülikooli ja kui paberid kätte saan, lähen Michigani tehnikaülikooli, aga ei läinud. Lõpetasin luterliku seminari ja ülikooli, lisaks Toronto ülikooli pedagoogilise fakulteedi, aga puudus kutsumus saada Kanada ingliskeelsete koguduste peale.
Tol ajal olid eesti õpetajad teovõimelised, täiendasin end nende juures inglise keele peal ja olin 17 aastat inglise keele õpetaja Kanada gümnaasiumides. Kui oli vajadust, siis olin loomulikult meie kiriku teenistuses ja ühtekokku olen olnud kirikuõpetaja tublisti üle 20 aasta. Eelmisel aastal täitus 20 aastat Vana-Andrese koguduses.
E.E.L.K.-l on kogudusi üle maailma. Olete te mõelnud, et Välis-Eesti kiriku alluvusse võiksid kuuluda Eestist ida poole jäävad kogudused?
Meie kogudused tekkisid eestlaste kogukondades väljaspool raudset eesriiet, paar väikest kogudust isegi Lõuna-Ameerikas. Rääkisime nüüd piiskop Einar Soonega, et kogudused Siberis tahavad teenimist.
Piirid on meie jaoks kindlad, oleme selles kokku leppinud kümmekond aastat tagasi. Meil juurdetulevaid kogudusi ei ole, kogudused hakkavad vanaks jääma. Siberi kogudused olgu EELK konsistooriumi hallata, niisugune on meie arusaam.
Kas E.E.L.K. kogudustel on oma õpetajad?
Praegu on Saksamaa ja Inglismaa kahe noore naisõpetaja hallata: Merike Schümers-Paas ja Lagle Heinla teevad väga head tööd. Austraalias Sydneys ja Canberras on Allan Taruste ja Ameerikas Los Angeleses on Jüri Pallo ja Kanada piirkonnas on kaasa aidanud erinevad õpetajad. Nad kõik on Eestist tulnud. Nii saame natuke hingata.
Oleme väga ülekoormatud, kui suures koguduses on üle 1000 liikme (Toronto Vana-Andrese – toim), Toronto Peetris on 600–700 liiget. Torontos on olnud abiks Jaan Nuga, Rein Schihalejev, nüüd oli Arho Tuhkru ja detsembri alguses on tulemas Tartu praost Joel Luhamets. Sellist abi näen ka tulevikus.
Tõnis Nõmmik, praegune peakaplan, tuleb kevadel tagasi, kui pensionile jääb. Veel on tulemas üks-kaks õpetajat, kes Kanada seminaris õppisid, on paarkümmend aastat Kanada kogudusi teeninud ja kes 60–65aastaselt pensionile jäävad. Nad oskavad eesti keelt ja tahavad eesti kogudusi aidata.
Aga tulevik on rohkem ja rohkem kodumaa poole vaatamine, kunagi muidugi muutume diasporaakirikuks. Mitte veel praegu, kuni mina elan. Minust see muidugi ei olene, aga meie kogudused kuivavad kokku. Pikaajalist tulevikku ma ei näe. Muidugi teenime me nii kaua, kui vaja ja nii kaua, kui suudame.
Suuremad kogudused nagu Toronto Vana-Andrese ja Peetri, Vancouveri, Montreali ja Canberra või Sydney Austraalias kestavad kauem, ka paar kogudust Ameerikas.
Kas jõuate igal aastal kõik praostkonnad (Inglismaa, Kanada, Rootsi, Saksamaa ja USA) läbi käia?
Inglismaal, Saksamaal, Rootsis käin iga teine aasta. Austraalias käisin eelmisel sügisel ja toimetasin Allan Taruste introduktsiooni Sydneys ja Enn Tõnuma introduktsiooni Melbourne’is ning Andres Palmi ordinatsiooni Adelaide’is. Süda on kerge, sest üle hulga aja on kõik neli sealset kogudust teenitud.
E.E.L.K. alluvuses on Usuteaduslik Instituut.
Kui vaimulikke ettevalmistav instituut lõpetas see kahjuks viis-kuus aastat tagasi oma tegevuse. Tulevikurolli enam ei ole. Oleme sealt aja jooksul saanud juurde paarkümmend keskealist õpetajat, kes on õpetajakutse omandanud teise elukutsena. Mõni oli 60–65aastane, kes, pensionile jäänud, õppis instituudis 2–3 aastat. Nüüd vaatame kodumaa poole, kust tuleb noori õpetajaid.
Instituut on küll töötanud kuni viimase aastani. Peame ise huvitatuile teoloogilisi loenguid, kutsunud oleme lektoreid Tallinnast Usuteaduse Instituudist.
Olete noortega palju kokku puutunud, olete skautmaster. Kuidas on noored selle aja jooksul muutunud?
Noored ei muutu üldse. Nad suunavad oma huvid teistele radadele. Eesti noori on kahesuguseid, enamik jääb eestlasteks, on skaudid-gaidid, käivad rahvatantsuringis ja pühapäevakoolis, spordiklubides.
Kasvasin kuidagi skautlusse juba Rootsis Lundi linnas. Minu esimeses kodukohas Kanadas Põhja-Ontarios oli kümmekond noort, kellest mina olin üks vanemaid. Lõin seal skaudigrupi, kes töötas paarkümmend aastat.
Olin Toronto kahe lipkonna eesotsas ja mulle anti õigus kaitsta skautmaster‘i kraadi. Tegime noortele lühendatud agenda, mida saab laagrites jumalateenistustel kasutada ja mida kasutatakse laialdaselt Rootsis. Olen noortega tihedalt seotud, mul endal on kolm last: kaks poega ja tütar. Nemad käisid läbi eesti koolid, skaudid-gaidid, rahvatantsud ja on nüüd täiskasvanud.
Olete ilmselt juba vanaisa?
Ei ole. Noorem poeg on küll kihlatud, järgmine kevad abiellub. Võiks olla küll, aga nad on selles mõttes tagasihoidlikud.
Olete elus palju jõudnud, sealhulgas trompetit mängida.
Trompetit – seda ma teen jah. Elu on olnud vaheldusrikas, on teatud määral raskusi olnud, aga on resultaate olnud ja ei saa kurta. Kurta ei taha ma kunagi, sest see ei muuda midagi.
Kas olete rahul sellega, mida olete teinud?
Rahul ei saa kunagi täiesti olla, aga nii palju kui on võimalik teha, olen teinud.
Kas te pole kahetsenud, et teist inseneri ei saanud?
Ei ole. Eriti, kui vaatan, et moslemid tulevad ja lõhuvad ära, mis teised on ehitanud. Just oli 11. september.
Olete teinud kirikus erinevat tööd. Kas teil on mõni lemmiktegevus?
Jutlustamine on üks selline. Selgitada jumalasõna, moraalsust, eetikat – see kõik kuulub kokku. Kui raudeesriie oli eestlaste vahel, siis õhutasin õpetajaid rääkima rahvuslikult, mitte ainult, et ärka ja ärka. Et meile on antud maa ja et me võitleksime selle eest.
Meeldib kirikutöö ja praegu ka reisimine. Esimesel 6–7 aastal reisimine Austraaliasse, Argentiinasse, üle Kanada Ameerikasse ja Euroopasse, Saksamaale ja Inglismaale – see oli väga põnev. Kui vanaks jään, hakkab see väsitama, aga sellegipoolest saab mõni hea aasta veel mindud.
On teil Piiblis mõni lemmikkoht või lemmikteema?
Väga raske küsimus. Kõik on Piiblis oluline. Kui süvened sellesse, loed läbi ühe raamatu või mõne salmi, siis moment ei ütle see sulle kõik 100protsendiliselt. Kui hakkad mõtlema, loed kommentaare, kasvab igalt poolt mõtteid nagu seeni uttu, et hakkad nägema ja mõtlema.
Piibel on selline, et võid seda väga valesti seletada, kui võtad lause või paar kontekstist välja ja ei mõtle, mis oli enne või tuleb pärast või mis olukorras Jeesus rääkis. Kui seda arvesse ei võta ja suhtud tänapäeva arusaama järgi, võib väga viltu minna.
Palju olen kasutanud, mitte et see rohkem meeldiks, Taaveti salme. Vanas Testamendis, kus on 10 käsku, räägib Jumal rahvastega. Tolleaegse iisraeli rahvaga, mitte praeguse rahvaga. Kuningas Taavet oli selle kuningas. Jumal räägib rahvaga, kutsub rahvast õigele teele – räägib moraalist ja eetikast.
Uues Testamendis aga räägib Inimese Poeg inimesega südamest südamesse, mitte enam rahvaga. VTs Jumal räägib, et rahvas õitseks. Kui võtad 10 käsku, siis kõigi demokraatlike ja vabade maade seadused on ju kümne käsu peal, vähemalt viimase seitsme peal. Paljud ei teagi seda. Tänapäeval loevad seda ja küsivad, kuidas osati kaua aega tagasi nii mõelda. Jumal oskas. Väga raske on öelda, et mõni koht on eriline.
Vabariigi aastapäeval, Eestist lahkumise mälestuspäeval, mis on pooleldi leinapäev, võidupühal ja nüüd lisaks taasiseseisvumispäeval võtan aluseks Vana Testamendi, kus räägib kuningas Taavet.
Olete avaldanud 1990. a koos õpetaja Elmar Pähnaga jutlustekogu «Kristus on maailma valgus». Kas sellele on lisa oodata?
Materjali on küll, aga mõtelnud sellele ei ole. Pole aega olnud. Kui kunagi pensionile lähen, võibolla siis. Kui tervist antakse, on see ehk võimalik. Mingit ettenägemist selle kohta praegu ei ole.
Juttu ajas Rita Pokk