Mees, kelle habemes kasvavad roosid läbisegi kurja lilledega

Kuskil Artur Alliksaare kujundirikaste poeeside ja Juhan Viidingu uudse luulekeele vahelistel radadel kõndiv vaimulikust poeet Urmas Nagel, kelle „habemes kasvavad roosid läbisegi kurja lilledega“ (II), on valmis saanud esimese luulekogu „Emajõkke kirjutatud meri“.

Urmas Nageli luuletused ehk poeesid, nagu ta ise neid nimetab, on avatud nii mullalõhnalisele elule kui ka igavikukollasele taevatrepile, nii „Vabaduse platsi ristil põlevale ilmutusele“ (IV) kui ka „õisi täis vaikusele“ (II). Avarust otsiv ja leidev, „koidikul haavades pärleid kandev“ (I), kompromissitult tihe ja „taevast vastu suud suruv“ (I), suurepäraselt valitud kuulamiskogu luulevalik koos muusikalise kujundusega viib meid vaimsele rännakule, lakkamatu „olemise juure“ (III) otsingule, miks mitte seiklusele, mis paneb imestama, teeb tõsiseks, siis avaraks, rõõmsaks ja tänulikuks või koguni „kirjatud kiviks tähelooja pihus“ (V). Minu lemmik on kogu viimane tsükkel „Taevatrepp ja teised astmed“.

Mis eristab kuulamiskogu luuleraamatust? Usun, et kui välja arvata noorem põlvkond, siis oleme enamasti lugemisrahvas. Esimest korda Nageli luulekogu kuulates oli pidevalt tundmus, et midagi olulist libiseb mööda, tahad justkui kinni haarata, ent läinud ta ongi ja uus on juba asemel. Selline loominguline tihedus ei pane pilku ära pöörama, vaid ikka ja jälle tagasi pöörduma. Ehk see, et loetavat teksti ei ole, tuleb tervikule kasuks, ent kahtlemata nõuab vastuvõtja kannatlikkust ja keskendatust. Siiski tahaks loota, et paralleelselt kuulamisega oleks tulevikus võimalik ka luuletusi lugeda, kasvõi virtuaalse koguna.

Allolevas intervjuus avab Urmas Nagel veidi ust endasse kui luuletajasse. Kutsumusse, mis teda haaras juba teismeliseeas ja tegi üsna jõulisi, boheemlaslikke keerdkäike eelmise sajandi 70ndate lõpu, 80ndate alguse Tartu loomingulistes ringkondades. Usun, et ei lisa asjatut draamat väites, et nõukogude aja poliitilised keerdkäigud surmasid Urmases luuletaja professionaalses mõttes, ent sellest läbikäinuna saime pühendunud vaimuliku, kes ei lakanud luuletamast.

Kogu koostamine on hea sõbra Urmase lähikonnas jutuks olnud vähemasti viimased kümme, ehk isegi 15 ja enam aastat. Ei ole lihtne süveneda aastakümneid täis kirjutatud sahtlitesse, eriti kui välja- ja sissekutseid on elus teisigi, ent loodan väga, et järgmine kogu „sosistab end lõpuni, /-/ sest liiga pikad on varjud vaikija taga ja ees“ (V).

Kuidas nimetada sinu detsembris ilmunud mälupulgale koondatud luuletusi? Luulepulk? Kuulamiskogu?

Olen ka luuletopsiks nimetanud. (Naerab. – K. L.) Ehk on parim nimetus audiokogu, sest tegu on tund ja 25 minutit kestva audiokavaga, kus loen oma luulet. Oluline roll on ka muusikalisel kujundusel, mille poeg Karl Nagel tegi. Koostöö pojaga oli väga meeldiv, ta tajus hästi, mida ootan. Eks põhiraskuseks oligi muusika ja luule kokku sobitamine. Muusika on enam kui taust, pean Karli kaasloojaks.

Novembris alustasime salvestamist poja helistuudios Tartus. Kuna paljudel pole enam CD-mängijaid, siis sai valitud moodsam infokandja. Kogu kujunduse ja iga tsüklit iseloomustava foto on teinud kunstnik Monica del Norte. Olen tema loodud minu isikliku logoga väga rahul: nael ja lained moodustavad risti. Vee motiiv on valitud tekstides suhteliselt tugev. Ega ma muidu Hiiumaa vahet kogu aeg sõida, pean ikka aeg-ajalt merd vaatama.

Luulekogu vormistamise mõte on minuga kaua kaasas käinud. Kunagi nõukogude ajal ilmus midagi põrandaalustes almanahhides ja tänapäeval paaris väljaandes, ka Eesti Kirikus. Pole avaldamisega peaaegu üldse tegelenud.

Inimesed tunnevad sind eelkõige kirikuõpetajana, ehk aina enam ka laulude looja ja nende esitajana. Kõnele endast kui luuletajast.

Olen eluaeg kirjutanud luulet. Esimesed umbes 13-14aastaselt. Mind on vapustanud kaks luuletajat, kellest üks enam ei puuduta, teine on lemmik siiani – Juhan Viiding. Esimene oli Hans Magnus Enzensberger, kes kirjutas kunagi proosaluulekogu „Luulet neile, kes luulet ei loe“ ja „Huntide kaitseks“. Ei teagi, mis temas lummas. Äkki sürrealism?

Tol ajal kirjutasin ühe hingetõmbega kladetäie sürrealistlikke tekste, mis said nimeks „Betoonist vihmamantel“. Lugesin klassiõhtul ette ja sain kohe n-ö kuulsaks. Väga oluline roll minu elus oli keskkooli kirjandusõpetajal Merike Lillol, kes ärgitas kirjutamise vallas end arendama. Repliigi korras lisan, et elu on huvitava ringkäigu teinud, sest üle-eelmisel aastal leeritasin Merike Lillo Räpina kirikus.

1978. aastal tähistati Tammsaare 100. sünniaastapäeva ja toimus tema lavastuste retsensioonide võistlus, mille Tartus võitsin. Tublimad viidi Tallinna, kus oli värskelt avatud Tammsaare ausammas. Tutvusin reisil Kirjanike Liidu majas Paul-Eerik Rummo ja Henn-Kaarel Hellatiga. Viimane kutsus mind Tartu Noorte Autorite Koondisesse (NAK).

Umbes 10. klassis hakkasingi NAKi õhtutel käima, kus valitses vaba õhkkond ja loenguid peeti teemadel, mida naljalt tolleaegses Eestis muidu ei kuulnud. Seal kandsime ette ka oma loomingut. Mulle endale meeldib väga kuulata, kui luuletaja ise loeb ehk luule on osa etendusest.

Soovisid professionaalseks luuletajaks saada?

Jah, kujutasin ette, et võiksin luuletamisega minna jõulisemalt edasi küll. Oli ka neid, kes arvasid sedasama, nt Johnny B. Isotammele meeldisid minu tolleaegsed ballaadid, mis praeguseks on kaotsi läinud ja mida ei mäleta enam üldse. Oli teisigi. See kujutlus sai küll kiiresti otsa. 1980ndate teisel poolel kirjutasin suhteliselt vähe.

Millisest perioodist audiokogu luuletused pärinevad ja mida selle valmimine sulle tähendab?

Kahtlemata markeerib kogu minu teekonda ja ehk veel midagi avaramat maailma seisundist minu silmade läbi. Nagu luule puhul ikka, ta pole täpne ja konkreetne, ent siiski paljudel valikus olevatel luuletustel on oma lugu ja tihti seotud konkreetse inimesega.

Valdav osa on viimase 20 aasta looming, mõned värsid pärinevad 1980ndate algusest. Kogu tsüklid jälgivad tinglikult elukäiku. Mõnest tekstist, mille nooruses kirjutasin, hakkan alles nüüd vaikselt aru saama. Kirjutanud olen mitmel pool: Räpinas, Tartus, Hiiumaal, Taizés, Hamburgi–Taani rongis, Roomas. Kogu formaat annab lisaväärtuse: nimelt on mälupulgal ruumi üle, sinna võib igaüks isiklikke kasulikke tekste lisada.

Millist luulet kirjutad ja kelle loomingust lugu pead?

Vabavärss on ülekaalus ning armastan kirjutada kujundiluulet. Minu meelest valdav osa luuletustest kajastab kristliku maailmavaatega inimese elu, näiteks usulisi otsinguid, ehkki pole endale kunagi seadnud sihti, et kirjutan midagi sellist. Samas on ka armastusluulet ja muud. Ei saa öelda, et on totaalisiklik tundeluule, kindlasti mahub tekstidesse universaalsuse taotlus.

Eeskujudega on keeruline, läbi aegade on miskipärast poola luule oluline olnud, nt Czesław Miłosz. See ei tähenda, et kirjutan samamoodi, aga ta on tähtis. Ka  Juhan Viiding, nagu nimetasin, ja Artur Alliksaar. Olen nende tekste ka laulnud. Nimetamata ei saa jätta vene barde, kasvõi Vladimir Võssotski jt, ja loomulikult inspireerib pühakiri.

Kas kuulaja leiab teeviidad, mis annavad aimu sinu vaimulikust arengust?

On kimbuke luuletusi, mis loodud enne, kui sidusin end vaimuliku töö ja kirikuga. Kummalisel viisil polegi seal mingit vastandamist tundnud. Mõned teemad on hiljem tagasi tulnud, ent mulle ei olnud see maailmavaate muutumine probleemiks. Eks ta natuke seda teekonda iseloomustab, nii nagu tsüklite nimed ja järjekordki. Liikumine toimub noorpõlvest praegusesse aega. Eks inimene otsib läbi elu ja ikkagi on nii, et paljud varem antud vastused vanuse kasvades ei rahulda enam. On uuesti mõtestamise aeg.

Nii nagu eale kohane, on sinu ellu jõudnud viljade aeg?

Eks ta tuleb aastatega, aga jah, mingi kokkuvõte ehk fikseering elust, mida olen elanud: kasvamisest, otsingutest. Selline kogu oleks võinud ka aastaid tagasi valmida. Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi luuletaja Iosif (Joseph) Brodskyst ja ühtäkki tabasin, miks see kõik on nii läinud, et pean alles praegu n-ö vilja kandma.

Mul on kogu aeg justkui tohutu „kivi“ ees olnud. Värav on poikvel, ent pean sealt läbi pressima, see on nii tüütu, et alatasa ei viitsi. Kui sellest surutisest välja pääsen, siis on hetked, mil midagi võib-olla päris hästi teen, aga olen hädas n-ö välja pääsemisega.

Pead silmas, et üks pool loomingulisest protsessist on loomine, teine jagamine?

Jah, jagamine on raske olnud. Oleks vaja meeskonda, kes sellega tegeleb. Olen ka mõelnud, et maailm on täis igasuguseid kirjutisi, kas mul on midagi lisada.

Samas on looming olnud iseenesestmõistetav osa minu elust. Vajan seda. Kui mult see ära võetaks, siis läheksin hulluks. Olen loomult individualist ja solist. Laulan küll ka kooris, ent see on mul selline meeleparanduse koht.

Sinu isiklik maailm ei kao ju ära, kui oled vaimulik. Ei usu, et mina suretamine võiks tähendada, et oma anded jäetakse kasutamata. Kuidas saab nõuda, et rohkenda oma talente, millest sa midagi ei tea? Või kuidas saad Jumalat tundma õppida, kui ennast üldse ei tunne? Minul on kooskõla olemas.

Kas see on eneseväärtustamise ja alandlikkuse vaheline pinge?

Ka seda. Teatud polaarsus on olemas – ühtpidi tahaks olla päris vaikselt ja üksi, teisalt ei ütle ära, kui mind kutsutakse esinema, kõnet pidama või midagi sellist. See vajadus on ka. Ei saa inimest ära seletada vaid läbi nende funktsioonide, mis talle elus pannakse. Selles on oma pinge, mida ei õnnestu päris ära kaotada. Umbes nii, et oleme samaaegselt taevariigi ja maa kodanikud.

Simul iustus et peccator (ld k ühtaegu õige ja patune)?

Seda pinget ei pea ära kaotama, sest mõlemal olemisel on oma sõnum – pead nii taevast kui ka mulda tundma saama. Ei saa nii, et ainult taevast tunned. Taevas ja maa on läbipõimunud.

Kätlin Liimets

---

Valik  Urmas Nageli luuletusi

Suhestumisi merega I

Lähen mere äärde, et lained teaksid koju jõuda
veel enne, kui algab vesine viik
mineku ja siiajäämise vahel.
Kajakad aimavad rahutust mehe hinges.
Mehe, keda tuuled on ammu omaks jootnud.
Mehe, kelle habemes kasvavad
roosid läbisegi kurja lilledega.

Lähen mere äärde, et lained ütleksid oma sõna
veel enne, kui maailm end kukutab itta,
mine siis pealegi või vedele edasi siinsamas –
vahet pole. Pole kunagi olnudki
mehel, keda teadsid paljud ja tundsid üksikud.
Mehel, kelle sinistes silmades peegeldub
tükike kaotsiläinud paradiisist.
Ikka veel.
Veel.

***

Ilma suurel õlal
väike linnuke.
Mida öelda temal,
tilluke, mis tilluke.

Elu väikest rada
rüütab surmaloor,
aga lind ei maga,
lauldes püsib noor.

Ärailm

Maailm imbub mu pähe,
lööb hambad kõvasti säärde.
Maailm imbub südamest läbi,
hing lööb kella,
lööb hooti.
Maailm imbub mu verre
kui vesi pehkinud paati.

Naeratan, sest tean:
taevas on ikka seesama,
verest ja paadist
sõltumata.
Paadimees, lööme kokku
aja vahused kannud
ja läheme teele.

***

Oh kuidas julgeda

olla nõrk ja saamatu,

murtud ja üksi,

usaldus parveks.

Oh kuidas julgeda

hingata uduseks peeglid,

avada uksed

südame vaikuses.

Oh kuidas julgeda

olla olemata keegi,

kirjatud kivi

tähelooja pihus.

Kui teil oleks usku …

Mäed on.

Samad mäed.

Ei liigu.

Ilmselt keegi ei usu

või siis enam ei usu …

Võimsalt püsivad mäed.

Ei liigu

ja keegi ei palu.

Mäed kui

usupuuduse tunnistus.

Urmas Nagel (60)

Räpina koguduse õpetaja, laulja, poeet.

Loominguline tegevus: on teismeeast alates luuletanud ja laule loonud, oli Tartu Noorte Autorite Koondise liige, esinenud lauljana paljudes paikades (nt kirikutes, festivalidel Hiiu Folk, Viru Folk jne).

2020 audioluulekogu „Emajõkke kirjutatud meri“, kus Urmas Nagel loeb oma luulet, muusika autor Karl Nagel, kujundus ja fotod Monica del Norte.

Kuulamiskogu on jagatud viide tsüklisse:

I. Tartu on jõelinn (kestus 12.25)

II. Meri tõuseb suuni (10.09)

III. Järelväes (19.35)

IV. Ajad ja armud (20.46)

V. Taevatrepp ja teised astmed (20.03)

Tiraaž: 120.

Väljaandmist toetasid Räpina Kultuurkapital ja autor.

Soetada saab Tartu Pauluse raamatupoest, Tartu Jaani kiriku poest, Räpina kirikust ja autorilt.

Esitlus lükkub viirusevaesemasse aega.

Veel on ilmunud: 2010. aastal autorilauluplaat „Kirgmaastik“ koos Sakarias Leppikuga; 2015 vaimulike harjutuste plaat „Vaikuse rännakud“ koos Vaikuse Sõprade kogukonnaga.

Tekstis esinevad luuletsitaadid pärinevad sulgudes viidatud tsüklist. Intervjuu toimus ajal, mil küsija polnud veel kogu kuulanud.

Pildigalerii: