Meid juhatanud armuga

Nõo kunagist õpetajat Martin Lippu olid meenutama kogunenud kohalikud koduloohuvilised.
Nõo Laurentsiuse kogudus tähistab oma kunagise õpetaja, tuntud eesti kultuuritegelase Martin Lipu 150. sünniaastapäeva.
Laupäeval, 27. aprillil kogunes kohalik rahvas Nõo koduloomuuseumi konverentsile kuulama ettekandeid Martin Lipust, ja neid oli üsna mitme kandi pealt.
Teadmisi ja vaimsust ülikoolist
Kirikuloo õppejõud dots Urmas Petti maalis kuulajate ette pildi 19. saj II poole Tartu ülikooli saksakeelse usuteaduskonna elust. Teistes teaduskondades käis õpetus sel ajal vene keeles. Ta tuletas kuulajatele meelde enamasti kahe silma vahele jäetavat tõsiasja, et enamus tuntud ärkamisaja tegelasi oli lõpetanud just nimelt usuteaduskonna. Ja nii kõlab kummaliselt, kui öeldakse, et näiteks Jakob Hurt oli folklorist _ ennekõike oli ta siiski kirikuõpetaja.
Hämmastust tekitab ka asjaolu, et nii nõukogude ajal kui ka ennesõjaaegsel perioodil ei räägitud usuteaduskonna hiilgeajast, s.o nüüd juba ülemöödunud sajandi lõpust, ja kui, siis negatiivselt. Ometi oli tegu Tsaari-Venemaa ainukese ülikooliga, kus õpetati vaimulikke kogu Vene territooriumi luteri kirikutele. Õpetajateks olid oma aja kuulsad professorid nagu Engelhardt, Oettingen, Harnack jt, kes oma laiahaardeliste huvidega kindlasti mõjutasid tudengeid. Viimaste hulka kuulusid näiteks Villem Reimann, Karl Menning, Hugo Treffner ja Martin Lipp.
Heatahtlik ja austatud
Paeluv ettekanne oli kohaliku kooli kauaaegselt emakeele õpetajalt koduloo-uurijalt Agnes-Asta Marandilt, kes on avaldanud kolm raamatut Nõo ajaloost ja üks osa ootab veel valmimist. Tema võttis kõnelda Martin Lipu Nõo perioodist, mis ühtekokku kestis 38,5 aastat.
Muuseas sai Lipp Nõkku õpetajaks seetõttu, et konsistoorium ei kinnitanud sellele kohale ametivend Hugo Treffnerit tema tugeva rahvusliku meelsuse pärast. Lipp pühitseti Nõo koguduse peale 19. augustil 1884.
Õpetaja kohustuste hulka kuulus siin veel olla perekonnaseisuametnik, jälgida koolide õppetööd, «katsuda» lapsi, anda hinnanguid õpetajate kohta. Tema elukohaks sai kiriku kõrval asunud pastoraat, mis hävis 1944. Ridamisi võib üles lugeda aastaarve, mis tähistavad tehtud töid: 1888 _ korrastatud kirikuümbrus ja kivimüür selle ümber; 1890 _ uus orel, millel sageli käisid mängimas Miina Härma ja Aleksander Läte; 1895 valmis Tõnis Grenzsteini altarimaal «Kristus ristil»; 1897 _ uus altar; 1899 _ uus gooti stiilis kantsel jne.
1905. aastal tähistati Nõos pidulikult Martin Lipu 25. ordinatsioonitähtpäeva ja hõbepulma, õpetajat austama oli tulnud hulganisti rahvast: ametivendi, talupoegi, mõisnikke ja kultuuritegelasi. Ado Reinvald, kes mõnda aega oli Nõos elanud teisel pool kirikut asuvas majas, pühendas Martin Lipule pika luuletuse «Meid juhatanud armuga».
Ettekandja sõnul mäletab veel üks nõolane, et õpetaja Lipp olnud tagasihoidlik, vaikse häälega, käinud ikka põllul juttu ajamas, olnud heatahtlik ja ümbruskonnas austatud inimene. Ja kuigi tema peres olnud abikaasa nõudmisel koduseks keeleks saksa keel, olnud õpetaja siiski eht eesti mees.
Tabanud mõtteviisi
Haarava ja sisutiheda etteastega sai hakkama Elva koguduse õpetaja praosti kt ja ülikooli doktorant Vallo Ehasalu, kes rääkis Martin Lipust kui kirikulaulude tõlkijast. Ka praegu kasutusel olevast «Kiriku laulu- ja palveraamatust» leiab Martin Lipult 10 originaaltesti ja 25 teadaolevat tõlget.
Kui muidu kirjutati laule kas kodus laulmiseks või kooride tarbeks, siis oli Lipp vanu kirikulaule tõlkides omapärases situatsioonis _ kuuludes 1899. aastal välja antud «Uue lauluraamatu» komisjoni, kirjutas ja tõlkis ta mõne kirikuaasta tähtpäeva puhuks jumalateenistusel laulmiseks spetsiaalselt laule juurde.
Oluline seejuures oli, et edasiantav sõnum oleks selge, mitte ainult aimatav, ja sisaldaks kujutluspilte justkui meie elust. Martin Lipu ühe tuntuma tõlke «Ma kummardan Sind, Armuvägi» näitel selgitas Ehasalu, kuidas Lipp autori mõtteviisi tabades suurendas sõnumi kandepinda ja tihendas edasiantavat teksti.
Veel kuulsid kohalolnud Martin Lipu seostest Eesti Üliõpilaste Seltsiga seltsi kirjakogu hoidjalt Marko Puuralt; kahest, 1903. ja 1909. aastal eesti rahvale esitatud üleskutsest uurida oma suguvõsa «kõige tema valguse ja varjudega» ja eesti genealoogiale aluse pannud 1907. a ilmunud raamatust «Masingite suguvõsa» Eesti Genealoogia Seltsi aseesimehelt Ants Roometsalt.
Sellest, kuidas kirjandusteadlased hindasid ja hindavad Martin Lippu kergekäeliseks ja vähe isikupäraseks paljukirjutajaks, kelle loomingut loeb vähenõudlik rahvas, küll hoolega, rääkis Nõo koguduse õpetaja Mart Jaanson. Sealjuures rõhutas ta, et muusikud on Lipu luuleloomingusse suhtunud märksa leebemalt ja viisistanud hulga luuletusi. Tuntuim neist on Enn Võrgu «Eesti, Eesti, ela sa» originaalpealkirjaga «Eesti lipp». Ülevaate Martin Lipu elust andis ajalooõpetaja Tiiu Laan.
Pühapäeva, 28. märtsi õhtul oli kirikus kontsert, 2. aprillil aga avatakse taas kalmistul Martin Lipu pronksbüst ja peetakse kontsert-jumalateenistus. 1932. a pidulikult avatud Anton Starkopfi valmistatud büst varastati 1994, 1998 valminud uue büsti murdis kukkunud puu, uuesti valminud kuju langes 2002 aga taas varaste saagiks. Loodame, et sedakorda neljas Martin Lipu rinnakuju püsima jääb; nagu sedagi, et Meeri tänav Nõos hakkab taas kandma Martin Lipu nime, nii nagu see 1937 kinnitati.
(Martin Lipust loe veel lk 6.)
Rita Pokk