Meie mees Soomes

«Siin Raigo Liiman Espoo kogudusest. Tahaksin teid kutsuda meie seminarile,» alustas ühel maikuu päeval reibas hääl Eesti Kiriku toimetuse telefonis asjalikku juttu.

«Oma mees Soomes» Raigo Liiman, üks Espoo toomkoguduse 20 vaimulikust, pakkus välja idee tähistada Eesti Vabariigi 90. ja Espoo linna 550. aastapäeva seminariga, mille sõnavõtud puudutasid kahe maa ja rahva sidemeid kaugematest ja lähematest aegadest.
Seminari korraldajateks olidki Espoo kogudused koostöös Espoo linnaga, Eesti suursaatkonnaga Soomes, Tuglase Seltsi ja teiste asutuste ning seltsidega (vt EK nr 28, 11.06.2008). Konverentsiidees väljendus Raigo Liimani enese suur huvi kahe rahva ajalooliste sidemete vastu, aga ka igapäevatöö koguduses.
Juhuste kokkulangemisest
Ise on Raigo Liiman nüüdseks kodumaalt eemal olnud 17 aastat. «Soome tulemine oli suurte sündmuste keerises üks väike kokkusattumuste summa. Tulime abikaasaga Soome jaanipäeval 1991. Olen ise pärit Põhja-Eestist, minu isapoolsed sugulased on pärit Lahemaalt ja elavad praegugi seal. Sellel põhjusel oli just nimelt Soome minemine loomulik asjade areng.
Töötasin Nõukogude Liidu ja Soome ühisettevõttes Venemaal ja hiljem Eestis. Soome tööandja pakkus pooleaastast kogemusterikast tööd Soomes ja sellega siis kõik algas,» selgitab Liiman. Peagi tekkis õppimissoov, kaalukausil olid õigusteadus ja teoloogia. Raigo käis Turu ülikoolis, kuhu abikaasa hiljem õppima läks, võimalusi kuulamas, kuid pelutas õpingute keel – teoloogiat saab seal õppida vaid rootsikeelses (Åbo Akademi) ülikoolis.
Niisiis oli võitnud usuteadus ja Helsingi ülikool. «1994. aastal sain õppima: 48 välismaalasest taotlejast valiti kolm – sakslane, hiinlane ja mina. Tagasi vaadates võiks öelda, et inimesel peavad elus olema plaanid, mida oma võimaluste ja oskuste järgi teostame. Siiski Jumal on see, kes meile õige tee ja suuna kätte näitab.»
Töö koguduse juureski on Raigo arvates juhuste kokkulangemine, sest pastoriamet pole teoloogia eriala lõpetanule sugugi ainus võimalik valik. «Vaimulikuameti osas pidi enne mõtlema, kas just see on töö, mida tahaks pärast ülikooli lõpetamist teha. Sest vaimulikuks olemine tähendab ka teatud elustiili, kus muutud kõikidele lähedastele ja kaugetele varem või hiljem vaimulikuks või hingehoidjaks, ja see ei ole alati kõige kergem valik,» tõdeb Liiman.
Eestlased ja soomlased on keele- ja kultuurisugulased, vennasrahvad. Teise rahva keskel elada ja hingekarjase tööd teha on aga veelgi erilisem väljakutse: «Minu meelest on Soomes suhtumine kirikuõpetajasse üldiselt positiivne, kusjuures enamik inimesi on teadlikud õpetaja ülesannetest ja see osalt kergendab töötegemist. Vaimulikuna töötades olengi kõigepealt vaimulik ja pärast seda kõike muud.
Käies võõrsil külas, näed ühte poolt, aga elades kohapeal – teist. Igas ühiskonnas, ka siin, on oma rõõmud ja kurbused. Lisaks kirjutamata käitumisnormid ja raamid, mille ületamist ei peeta sobivaks. Teise rahva hingeelu, ajalooliste sündmuste, rahva ja kohalike juhtide, huumorimeele eripära ja ühise mälu, kultuuritegelaste teadmine ja õppimine võtab aastaid, aga on tähtis, et võiksid rääkida inimestega sama keelt ja olla nendega selles mõttes samal meelel.
Ka erinev kriitika peab siiski olema rakendatav, see tähendab, et peab midagi paremat asemele pakkuma. Ongi tähtis eristada asjad, inimesed ja tunded enne kritiseerimist. Igas ametis on omad raskused, aga usun, et raskused on meile antud selleks, et neid ületada.»
Liiman on uuele kodumaale väga tänulik: heatahtlik suhtumine Eestisse ja eestlastesse võimaldas eelnimetatud seminari läbi viia. Vennasrahva seas on ta aastaid alati lahket vastuvõttu kogenud: «Soomlased suhtuvad eestlastesse hästi. Sama võivad kinnitada mitmed Eesti koguduste töötajad,» usub Liiman.
Eestlastest Espoos
Espoo toomkogudus, kus Raigo Liiman praegu töötab, on suuruselt Soome neljas kogudus, liikmeid on selles 48 000; Helsingi läheduse tõttu ja seoses piirkonna aktiivse ehitusega kasvab liikmete arv igal aastal, näiteks mullu suurenes see umbes 1000 inimese võrra.
Espoos on olnud traditsiooniliselt head oikumeenilised suhted teiste kogudustega, Espoo vabakoguduse pastor Kenno Leier on pärit Haapsalust, Tapiola õigeusu kiriku preester Heikki Huttunen räägib soravat eesti keelt. Nii võivad Espoosse sattunud eestlased leida omakeelse pastori kergesti üles, sest teade, et siin on inimesi, kes oskavad eesti keelt, levib kiiresti. 
Eestlastega töötamine on Raigo Liimani arvates aga erinev tööst soomlastega. «Siin on hoopis teine kiriklik kultuur kui Eestis.» Sestap on ka teistsugused harjumused ja ootused. Espoo kogudustes on kokku 162 inimest, kelle emakeel on eesti keel, Espoos elab aga üle 2000 eestlase.
«Kirik on Soome ühiskonnas kindlasti tähtsal positsioonil, kuigi iseenda kiitmist peetakse suureks patuks. Võiks väita, et eestlased on pigem omaette tegutsejad, ja selline Soome luterlus, mis on vägagi avarameelne ja mitte eriti määrav isiku elus, sobib kaasmaalastele ilmselt oma loomult hästi,» mõtiskleb Liiman.
Rahvuskaaslasi kohtab Espoos aga sageli, sest siinsetel kogudustel on tihedad sõprussuhted Eestiga – Haljala, Kose, Kuressaare, Pärnu, Lääne-Nigula ja Noarootsi kogudusega.
Kirikuelu korraldamises seavad eestlased tihti eeskujuks Soome ja ideaaliks sealse olukorra. Kas ka Eesti kirikus on midagi, millest soomlastel õppida oleks? «Minu meelest kõige kopeerimine ei ole mõistlik, aga sobitamine ja oma eripära mäletamine selle juures on eeliseks. Vastasel juhul võib varsti unustada ka oma juured, kui kõike vaid laenatakse. Siiski on uusi tööviise ja häid kogemusi alati hea kuulata.»
Raigo on reklaaminud Espoos koguduste õpetajate või teiste töötajate vahetamist esialgu sõpruskoguduste vahel ja hiljem näiteks kirikuvalitsuse või teiste kirikuasutuste vahendusel. Tema arvates on Soomel Eesti kirikule kindlasti midagi õpetada – ja vastupidi.
«Eesti olukord ja ühiskond on sundinud ka kirikut tegutsema või võtma kasutusele sellised tööviisid, mida siinkandis ei harrastata; sellest oleks hea õppida. Teadmised on taas erinevad ja õnneks meie ise ei pea olema kõige ja kõikide alade asjatundjad. Siinkandis võib õpetaja üldjuhul süveneda töösse ja teised isikud, kes on koguduse poolt vabatahtlikul alusel kutsutud või palgatud, teevad oma töö.»
Kogemusi vahetatakse ka kaugemate sõpradega. Paljudel Soome kogudustel on häid kogemusi sõpruskoguduste töötajatega. «Näiteks Salo koguduses käis sõpruskogudusest Rževist kahekuulistel visiitidel üle aasta organist või keegi teine koguduse töötajatest. Huvitav oli see, et nendel kuudel inimeste osalus kirikutöös Salos kasvas, sest uus inimene tõi ka mingi uue impulsi tegevusse.»
Rahvusvaheline mees
Täpsemalt on Raigo Liiman Espoo toomkoguduse rahvusvahelise töö pastor, seega tulevad eri keelt kõnelevate perede talitused tihtipeale just temale. Rahvusvaheline töö tähendab laialdast keeleoskust. Lisaks kohalikele keeltele on Liimani pagasis laiem keelehuvi ja võime peaaegu mis tahes keeles paar tarvilikku sõna poetada.
«Kui on ka kaks hiinlast – viisakuse pärast ütlen neile ikka midagi. Inimesel on ju hea kuulda oma keelt. Espoo kandis on palju mitmerahvuselisi perekondi. Ja inimene peab kiriklike sündmuste sisust aru saama,» veenab Liiman. «Vahepeal on küll tunne, et kuigi on mitmeid oskusi, ei oska ma siiski midagi täiuslikult,» jääb asjaosaline tagasihoidlikuks.
«Elamine Soomes 1991. aastast, õpingud ülikoolis ja töökogemus mitmes eri asutuses on kindlasti andnud valmiduse ja kogemuse erinevate inimestega kohtumiseks,» selgitab ta. Enne vaimulikuks saamist töötas ta väikses ärifirmas, mille peakontor oli Helsingis, harukontoreid aga seitsmes riigis. «Olin seal müügijuht. Tööandja, elukogenud vanem härra, rõhutas alati, et kui kaotad elus kõik või juhtub nii, et sinult võetakse kõik ära, siis keelteoskus ja kogemus on need, mida sult keegi võtta ei saa!»
Juurte juurde
Õpingu- ja tööaastatel mõtiskles Raigo Liiman sageli oma päritolu ja juurte üle. Tekkis huvi, millised olid eestlaste varaseimad kontaktid Lõuna-Soomega.
«Kohalikud eesti asjad huvitasid mind ka seetõttu, et olen pärit Põhja-Eestist ja tean, et siin Soome osas on ka varem eestlasi elanud. Hakkas huvitama, mida nad on siin teinud, kus nad on elanud. Kui õppisin teoloogiat ja olin Helsingi eesti üliõpilaste seltsis, siis uurisime, kuidas eesti asundused siia tekkisid.
Leidsime, et esimesed eestlastest õppurid ja õpetajad siin olid Padise kloostri ilmikvennad. Oletati, et neil oli siin ka mingeid omandusi,» selgitab Liiman vanu, arvatavalt juba 13. sajandil tekkinud kontakte. Praegu on see uurimisteema jäänud mõnusa harrastuse tasandile, mille viimane väljendus oli loo alguses nimetatud heal tasemel seminar.
Eestis käigud on aastatega harvemaks jäänud, tõdeb end koos eestlannast abikaasa ja kaksikutest poegadega Soome sisse seadnud Raigo Liiman tõsiselt. «Eesti järele igatsus kasvab, kui käin kodumaal, ja selge on, et kodumaad ei võida miski. Nüüd võib öelda, et Soome on teine kodumaa, aga kodumaa jääb alati kodumaaks ning ehk ühel päeval oleme kõik seal tagasi. Kui mitte varem, siis kodumaa mullas!
Igatsen mõnikord eesti meele ja keele ning eestipäraste toodete järele. Tahaks ka vahepeal naerda samade asjade üle.» Nostalgiat leevendavad Eesti lähedus ja eestlaste tihedad külaskäigud Soome. Eestis käib Raigo siiski vähemalt neli korda aastas.
Kutsumuselt tegutseja
Need, kes Raigo Liimaniga kohtuvad, kogevad üsna tutvuse alguses, et tema tööst vaba aja täidab organiseerimine ja suhtlemine. Organiseerimine ka laiemas mõttes, kui meenutan, millise osavusega suutis ta paigutada üheksakohalisse bussi kümme inimest koos küllaltki mahuka pagasiga, millest suurim ese oli lapsevanker. «Olen abikaasale kurtnud, et kui tegevus lõpeks, siis oleks see minule ilmselt kõige suurem karistus,» naljatab Liiman.
«Osalen seltside ja harrastusringide töös. Helsingi ülikooli juures kirjutan doktoriväitekirja, olen praegu tegev kahes rahvusvahelises projektis ja kahes kohaliku tähtsusega töörühmas. Sportimine on pärast jalaluu murdmist kahjuks jäänud unarusse, aga laste harrastused (poiste jalgpall) võtavad oma aja. Lisaks suguvõsauurimus ja Eesti Vabariigi käekäik on mulle alati olnud südamelähedane. Ilmselt olin ka sel põhjusel Helsingi Eesti Üliõpilaste Ühenduse (HEÜÜ) esimees aastatel 1994–1996.»
Suurt rahuldust pakub Raigole ja tema perele reisimine. «Et kõigele vastu pidada, tuleb teha vahepeal reise, unustada ennast hetkeks mujale. Lisaks tuleb rahvusvahelise töö eest vastutajal teada ja tunda erinevaid kultuure.
Tänavu olengi natuke liiga hoogu sattunud, koguduse reisil külastasin Rooma, Assisi ja Pariisi kaudu Mont-Saint-Micheli kloostrit, mis oli tõesti unustamatu kogemus, sügisel plaanin minna Peterburi. Lisaks tahan käia veel vanimatel kristlikel maadel Armeenias ja Gruusias, viimase reisi jaoks andis stipendiumi Soome kirikuõpetajate liit.»
Kodu on nüüd Soomes. «Aga kodu maa on alati kodumaa. Kui tekiks võimalus, et saaksin seal tööd teha ja perekonnaga rahaliselt hakkama, siis töötaksin seal.»
Raigo kutsub kõiki kaasmaalasi üles julgelt lähenema kogudusele nii kodumaal kui võõrsil ning tegema ettepanekuid, kuidas kogudus võiks teid ja teie võiksite kogudust teenida – igaüks kristlikus armastuses oma armuandide ja jõu järgi. Ärge siis jääge üksi oma rõõmude ja muredega, vaid – Luuka evangeeliumi sõnadega (11:9–10): Ka mina ütlen teile: «Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!»

Lea Jürgenstein

Raigo Liimani töölaual on soomekeelne postkaart, mille sõnum võtab kokku tema tegutsemise filosoofia.
Kui kõik tundub mõttetuna ja me tahaksime alla anda, siis oleks õige aeg minna kohtuma kiviraiujaga. Ta taob kivimürakat ehk sada korda, kuid ei saa muud kui vähese kriimu soone kivi pinnale. Alles pärast järgmist lööki kivi lõheneb ja teame, et see ei olnud mitte sugugi viimasest löögist, vaid kõikide eelmiste löökide tulemus.
(Raigo vaba tõlge)

RAIGO LIIMAN
Sündinud 22. augustil 1967 Tallinnas
Haridus ja töö
1985 Maardu õhtukeskkool
1986 Tallinna 19. tehnikakool
1986–1988 Odessas aega teenimas ja aastast 1991 Soomes
1999 Eesti kaitseväe kaplanikursused, auastmelt lipnik
2001 Helsingi ülikool
2002 Salo-Uskela koguduse pastor (Turu piiskopkond)
2004 Espoo toomkoguduse pastor (Espoo piiskopkond)
Raamatud
2001 «Usklikkus muutuvas Eesti ühiskonnas». Tartu Ülikooli Kirjastus. (Sama soome keeles 2002. a)