Mida haridus minu usuga teinud on?

Kas on kummaline, et ma nii küsin? Haridus peaks ju kõike selgemaks, täpsemaks ja paremaks tegema…
Lõpetasin aastal 2000 usuteaduskonna ning olen end usuasjades harinud ka hiljem. Kui ma eelmisel aastal pastoriks kandideerisin, küsiti, kas haridus mind mitte ära pole rikkunud. Küsimus ei olnud konkreetne. Ilmselt eeldati, et ma tean, millest jutt käib. Ma väitsin, et ei ole rikkunud.
Mida siis (usu)haridus mu usuga teinud on? Ma arvan, et haridus teeb usuga sama, mida ta teeb ka teistes valdkondades. Ta teeb inimest mõistvamaks ja sallivamaks. Mitte absoluutselt sallivaks, sest see pole ei eluterve ega vajalik, kuid haritud inimesel on kergem teisitimõtlejaid ja -uskujaid mõista. Kas sedalaadi sallivuse kasv on iseenesest hea või halb, sõltub hindajast.
Ülikooli tulnud tudengitele ütlen ma tavaliselt esimestes loengutes, et siin õpetatakse neid esitama küsimusi seal, kus tavaelus inimesed ei küsi. Ma õpetan seadma kahtluse alla enesestmõistetavat. Inimene võib pidada õigeks seda, mida meil täna valdavalt õigeks peetakse, kuid ta peab teadma, et alati pole olnud nii, nagu meil täna on; ja ka täna pole kõikjal mujal samamoodi, nagu meil on. Nii nagu on, on üks variant paljudest võimalikest. Vahet pole, kas tegemist on meie rahvusajalooga või usutraditsiooniga, haridust saades inimene mõistab, et need on üldisemalt vaadates «suhtelised».
Sündinuks ma Saudi Araabia imaami peres või õigeuskliku venekeelse kaevuri peres Sillamäel, näeksin ma asju teistmoodi. Ning kui õpid tundma seda, kuidas moslem usub ja Jumalat mõistab, on raskem olla sallimatu. Ise koraani lugedes leian sealt inspireerivaid mõtteid, probleem tekib aga sellega, kas mul on kristlasi, kellega sellest rääkida. Või jätkuks juttu kauemaks, kui ma ütleksin, mida moslemid «valesti teevad» või «mis neil puudu on»? Haritud inimesel on viimast aga raskem teha.
Kas islami traditsiooni tundes olen halvem või parem kristlane? Kas katoliiklust tundes olen halvem baptist? Mul oleks kergem pidada ainumõeldavaks oma kiriku tavasid, kui ma muudest variantidest midagi ei tea. Sest teades, et on võimalik mitut moodi, on raske pidada oma koguduse tavasid või arusaamu ainuõigeks.
Voltaire on kunagi öelnud: «Kui tõde on ilmne, siis ei saa tekkida erakondi ega fraktsioone. Mitte kunagi pole vaieldud selle üle, kas keskpäeval on valge.» Usuasjades aga asjad nii ilmsed ei ole ning erinevaid traditsioone ja tõlgendusi tuleb päev-päevalt aina juurde. Ning iga tõlgendus on omal moel ka puudulik.
See ei tähenda, et tõde ei peaks taotlema. Mitte-usuteadustes teavad kõik teadlased, et nende tänane teadmine on parimal juhul «parim võimalik» ning pole objektiivne tõde. Samavõrd teavad nad, et ilma tõe poole pürgimata pole mõtet ülikoolis ollagi. Nii võiks see olla ka usus. Ma järgin seda, mis mulle tundub hetkel kõige veenvam. Õppides tundma teisitimõtlejaid, oskan läbi katsuda oma veendumusi, tean selgemini, kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen. Mõned tõeseks peetud arvamused kukuvad kokku eelarvamustena. Paljud selged veendumused lagunevad. Haridus võib jätta alles vähe, millest hoida kinni kui tõsikindlast. Aga ta õpetab lahti laskma sellest, mis on suhteline. Ehk võtma suhteliselt seda, mis ongi suhteline. Ta paneb otsima vastuseid tuhandetele uutele küsimustele, kus varem õigeks peetu osutub alusetuks.
Ei saa enam pidada asju õigeks pelgalt sellepärast, et meil Eestis või meie koguduses lihtsalt on nii kombeks. Asi on õige ainult siis, kui ta on õige. Lihtsalt peab teada saama, kuidas asjad tegelikult on. Peab minema edasi.

Alar Kilp