Mida inimlikum, seda jumalikum

Kui vaatame rahvast täis jõulukirikus ringi, näeme pinkides kõrvuti istumas väliselt väga erinevaid inimesi. Meid eristab vanus, sugu, riietus, erinev oskus oma eluga toime tulla ja veel palju muud. Jõuluevangeelium teeb südame hellaks, kuulajate nägudelt peegeldub lootus ja rõõm.

Vaatamata erinevustele oleme kõik loodud Jumala näo järgi, meie elu siht on sirutuda valguse poole, Loojale lähemale, ning kui oleme selle unustades teelt eksinud, tuleb Jeesus seda meile meelde tuletama. Pühakiri kinnitab: me kõik oleme Jumalale võrdselt armsad, sest veel enne kui Jeesus suri meie eest, ta sündis meie pärast.

Võrdne olla ei tähenda, et me peame võrdlema. Eestis kunagi kirikute töötegijaid koolitanud Soome psühhoterapeut Florence Schmitt rõhutas, et igas inimeses on olemas hea – justkui link, mille kaudu saab Jumal meid mõjutada.

Ta rääkis loo pool elust vangistuses viibinud mehe muutumisest, kui tema tegudelt pöörati pilk tema isiksuse poole – millest ta lapsena unistas, miks need unistused ei realiseerunud, mida saaks nüüd võtta ette. Ja vastupidine näide pikka aega koolis töötanud õpetajast, kes kommenteeris algklasside last, et temast ei saa küll midagi, vaadake, kes on ta isa.

Need kaks näidet ei olnud seotud, kuid võime siin leida põhjus-tagajärg suhet. Jumal ei tee inimestel vahet, aga inimene teeb. Võrdluses on peidus saatan, kes rõõmustab, nähes inimest allasurutu ja ebakindlana. See on talle kerge saak. Usun, et hingehoidjatele annavadki kõige rohkem tööd võrdlustes ja hüljatuses haiget saanud hinged, kes ei ole kogenud isetut armastust ja enda väärtuslikkust.
Ligimesearmastus on kogetud armastuse mõõdupuu. Kuidas suhtume teisesse, nõnda arvame ka iseendast. Kas kristlase ligimene saab olla juut või moslem, või hoopiski ateist? Veel tänagi kuuleme sellest erinevaid arvamusi.

Ka kristlaste kogukonnas tõmmatakse piire ning meie sisemised variserid ja seadusetundjad leiavad enese õiguse tõestamiseks pühakirjast kirjakohti. Räägitakse jumalarahvast ja maailma inimestest, õigetest ja neist teistest. Ka omade seas võrreldakse usku ja tõrjutakse kogudusest.

Sellises võrdluses elab patt. Kui sama teed käisid preester, leviit ja samaaria mees, siis vaid neist viimane kummardus poolsurnud teekäija kohale ja aitas teda. „Kes neist kolmest oli ligimene inimesele?“ küsis Jeesus seadusetundjalt. „See, kes tema peale halastas.“ Ja Jeesus ütles seadusetundjale: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!“ (Lk 10:30–37) Jeesus tunnistas ligimeseks väljavalitud rahva hulka mittekuuluva ja näitas, et vahel peab oma tegusid häbenema ka jumalarahvas.

Armasta Jumalat kogu oma südamega, hingega ja mõistusega, õpetab meid Jeesus. Mõistusega – sellega ta ütleb ka, et armasta targalt. Ka inimene on selles lähedussuhtes osapool, andja ja vastu saajana. Iseenda väärtuslikkuse kogemine Jumala ees väärtustab Jeesuse ohvrit.

Tema tegu ei olnud asjatu, ma olen seda väärt. Aga mitte ainult mina, vaid ka mu töökaaslane ja naaber, kõik teised mu ümber. Ka kõige väetimat ja vaesemat inimest tuli Jeesus päästma. Ta tuli ka tema pärast, kes armastab endaga samast soost inimest ja teda, kes on kuritöö korda saatnud.

Sest igaühes meist on see „link“, mille kaudu Jumal pääseb meie südamesse. Meie elutee ja selle keerdkäikude põhjused on temale teada. Tark on hoolitseda ligimesi armastades enda hingeõnnistuse eest. Mõista, aga jätta kohtumõistmine Jumala hooleks.

Ligimesearmastus on ka Jumala armastamise mõõdupuu. Jeesus ütleb: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40). Jeesus ütleb, et teda tohib armastada ka läbi ligimese armastamise. Tänapäeval nõutakse paljude abivajajatele suunatud tegevuste puhul diplomit või koolituste läbimist. Selleks, et olla heatahtlik ligimesele, on tarvis ainult halastavat südant.

Halastus on Jumala tahe. „Inimese halastus puudutab tema ligimest, Issanda halastus aga kogu loodut“ (Srk 18:13). Meie inimlik halastav loomus juhib meid maisest elust igavikku, kui paneme tähele inimesi enda ümber ja austame kogu Jumala loodut. Missugune olen mina, millised on minu sõnad ja teod, sellisena tunnevad mind ümbritsevad inimesed ka Jumalat.

Lea Saar
Eesti Diakoonia hingehoidja