Mida ootad jõululapselt?

Läbi aasta kõige pimedama aja oleme samm-sammult liikunud jõulude poole. Tervitama Petlemmas sündinud Õnnistegijat. Oleme süüdanud traditsioonilised advendiküünlad ja rõõmustanud sellest, et advendiaja alguse küünlasüütamise tseremooniatel oleme teinud seda sõbralikus koostöös kohaliku võimu esindajatega. See on olnud märgiks, et jõuluvalgust vajab meist igaüks ja samuti päästet, mida jõululaps meile toob.

Jõulupüha rõõmusõnum Jumala armust, mis õnnistust saadab, rahu, rõõmu toob, inimsüdame uueks loob, on inimestele olnud armas läbi aegade. Põlvest põlve on inimesed seda rutanud kuulama, ja need, kes jõululapse on vastu võtnud Päästjana oma südamesse, on kogenud seda õnnistust, mida Jumal jõuluööl meile inimestele on valmistanud.
Aga küsimusele jõululapse andidest, mida ta meile tahab kinkida, ei olegi nii kerge vastata. Elu on meile näidanud, et inimene püüab ilma nendeta läbi saada. Jõulusid võib pidada ka ilma jõululapseta. Ei ole vaja vaimus minna Petlemma Jee-suse sõime juurde, selle asemel võib minna mingile jõuluaja üritusele või pidada püha oma perekonna ringis. Jah, rõõmu oma armsatele võime ise valmistada ning kingid ka osta. Kaubandus ju ekspluateerib jõuluaega ja kingituste valik on suur. Aga jõulud ilma jõululapseta, kas nad ikka on jõulud?
Elu näitab, et jõululapsel on inimese jaoks suur osa täita. Inimese eluhoiak, ta enesetunne, endaga rahulolu põhineb lõpuks ikka püsiväärtustel. Veel enam, meie inimväärikus teiste inimeste silmis ei sõltu me edukusest, rikkusest ega positsioonist, vaid ikka sellest, kui palju on seal näha jumalanäolisust, seda osa, mis Looja on andnud.
Mõeldes jõuluevangeeliumis ära märgitud inimestele, kellest Jumalal on hea meel, me loomulikult ootame ja soovime, et sääraseid inimesi oleks rohkem. Paraku peame nimetama ka seda, et enesekeskses, endale piiranguid mittesallivas ühiskonnas käib halastamatu võitlus hetke kasu ja tulemuslikkuse nimel ja vahel kujutatakse seda koguni «püha sõjana». See omakorda võib jätta nendele, kes selles sõjas pole edukad, luuseri nimetuse.
Muidugi kaasneb sellega oht, et kaduma võib minna inimlikkus ja seda iseloomustavad mõisted nagu armastus, hoolimine, ligimeseaitamine ja andeksandmine. Kui külm ja kõle on säärane maailm, sellele pole raske näiteid otsida. Lagunenud perekondades üleskasvavad lapsed, mahajäetud abielupooled, üksindusse jäetud vanurid jne.
Meie ühiskonnale on ette heidetud usulist ja kõlbelist harimatust ning sellest tulenevat usuliste väärtuste mittetundmist, alahindamist kuni põlguseni välja. On muidugi õige, et inimene võib ilma usu ja Jumalata palju ära teha. Koguni nõnda palju, et ta võib oma edukuse aupaistel end soojendada ja uhke olla. Ta võib häid inimesi ära kasutades, nende abivalmidusele apelleerides kiirendada oma edasiliikumise tempot, aga see ei kesta igavesti. Nõnda on meil pühade taustal vaja argielule kainelt vaadata.
Kui mina jõululapselt midagi soovin, siis on need soovid väga sarnased sellega, mida apostlid on soovinud. Apostel Paulus soovitab galaatlastele: «Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!» (Gl 5:1) Ja efeslastele ta kirjutab: «…käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud…» (Ef 5:2) Usk, lootus ja armastus tulevad ilmselt esile kõigis jõulujutlustes. Aga rahu ja õiglus, vabadusest õige arusaam, loodusesse hooliv suhtumine peaks jõudma iga inimese elu kandvaks aluseks.
Ma soovin, et rohkem oleks õnnelikke perekondi, et nendes oleksid lapsed ristitud ning noored saanud leeriõnnistuse. Et nii noore kui vana kohta maksaks piiblisõna: «Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.» (Tt 2:11)
See pühitsegu me elu nii kallil jõuluajal kui olgu meid hoidmas ja kaitsmas uue aasta teedel!

Kuno Pajula,
peapiiskop emeeritus