Mida tähendab pühakirjapärasus? 2. osa

On peetud aksioomiks, et iga Piibli kirjutus ja kõik selle sõnad on ühtlasi autoriteetsed. Piibli üksteisest lahkuminevad teated ja väljendused on vaid näilised. Piibli iga sõna on samal viisil kohustav. Vahemaa Piibli raamatute tekke ja tänapäeva vahel ei oma seetõttu mingit tähtsust.
Seda seisukohta esindasid reformatsiooni ajal Andreas Karlstadt, spritualistid ja Thomas Münzer. Šveitsi reformaatorid mõtlesid samal viisil ja see on jätnud oma jälje reformeeritud kirikute piiblikäsitusse. Tuntuima reformeeritud usutunnistuse (Westminster Confession – 1646) kohaselt peab kiriku korrasüsteemgi tähttäheliselt järgima seda, mis Piiblis selle kohta on kindlaks määratud: «Jumal ise on seadnud õige viisi, kuidas Teda, tõelist Jumalat, tuleb teenida Tema poolt ilmutatud tahte kohaselt, nõnda et Teda ei teenitaks mitte inimeste illusioonide ja väljamõeldiste või saatana ahvatluste järgi, mingi nähtava kuju vahendusel või muul viisil, mida Piiblis pole ette kirjutatud.»
Tähttähelist Piibli sõnale toetumist nimetatakse sageli biblitsismiks. Mitu reformeeritud kiriku usukäsitusest mõjustatud nn fundamentalistlikku teoloogilist ja kiriklikku voolu avaldavad meie päevil ulatuslikku mõju protestantlikus maailmas. Sel viisil mõteldes ei tekigi põhimõtte «üksnes Piibel» rakendamisel mingit probleemi.
Täielikult erineb eelpool mainitust käsitlus, mis lähtub
sellest, et Piibel ja kiriku traditsioon kuuluvad ühte, sest mõlemad on samal viisil tekkinud Püha Vaimu mõjutusel. Põhimõttelist vahet Piibli ja traditsiooni vahel ei ole, aga nende väärtust võidakse rõhutada eri viisil.
Pärast Vatikani teist kontsiili (1962–1965) on see endiselt Rooma kiriku õpetuseks, aga peaaegu samal viisil õpetatakse ka õigeusu kirikus. See on ajalooliselt hästi põhjendatav: Piibli raamatud on tekkinud kirikus, samuti on kirik omal alal otsustanud ning määranud, mis kaanonisse kuulub.
Kui rõhutada traditsiooni samaväärsust Piibli kõrval, antakse sellega kiriku õpetusametile ning kogu vaimulikkonnale õigus õigesti tõlgendada ja seletada Piiblit. Tulemuseks on see, et Piibli kriitiline tähendus kirikus väheneb ja kirik võib seletada jumalikuks tõeks selliseid asju, millel on väga vähe või üldse mitte alust selles Piiblis kirjutatuga. Vahemaa Piibli ja kaasaja vahel kaob, kuna kiriku magisterium – õpetusamet – tõlgendab alati Piiblit kaasaja probleemide alusel. Üks näide selle kohta on paavsti läkitused.
Eelpool mainitud käsitusest erineva mõtteviisi järgi pole
piibliseletamise normiks mitte kiriku õpetusamet, vaid kiriku usutunnistus. Piiblit seletatakse ex analogia fidei, selle kohaselt, kuidas ta liitub kiriku usuga, mis on väljendatud ta usutunnistuses. Seda seletamispõhimõtet esindas luterlik ortodoksia. Piiblit peeti tähtsaimaks kristlike teadmiste ja maailmavaate allikaks.
Aga kuna ta kõigis asjus polnud selleks kohane, toetuti peale Piibli veel ratsionalistlikule Aristotelese metafüüsikale. Piibli kirjakohad lahutati nende ajaloolistest seostest. Piiblit küll tsiteeriti pidevalt, kuid see ei tähendanud, et Piiblile anti ainuke autoriteet.
Luterliku ortodoksia seisukoht Piibli ja traditsiooni küsimuses tuletab meelde katoliku kiriku õpetust Piiblist ja traditsioonist, siiski selle vahega, et kiriku hierarhia asemele Piibli kompetentse tõlgendajana oli tulnud kiriku õpetus – dogmaatika. Vahemaa kõrvaldamiseks Piibli ja kaasaja vahel otsiti abi teoloogiliselt spekulatsioonilt.
Kui pietismis seati kiriku õpetuse kõrvale usuline kogemus ning valgustusaja mõtteviisis loomulik mõistus, tähendas see uuelaadilist püüdlust kõrvaldada vahemaa Piibli ja kaasaja vahelt. Subjektiivne kogemus ja mõtlemine valisid Piiblist välja selle tuuma.
Nõnda oli avatud tee piiblikäsitusele, mida on nimeta-
tud kriitiliseks ja ka liberaalseks. Sellele on tunnusomane, et Piiblit uurides seatakse küsimus, kas Piibel on Jumala Sõna või inimeste sõna, mis räägib Jumalast?
Teiste sõnadega: kas Piibel sisaldab ainest, mis räägib endise aja inimeste religioosseist käsitustest ning nende eetilistest ideaalidest või kas Piibel on meid kohustav Jumala kõne.
Piibliuurimise suurmehe Albert Schweitzeri teos Jeesuse elu uurimise ajaloost (Von Reimarus zu Wrede,, 1906) tähistas tee, mida mööda on käidud, kui uurimistöös on Piiblilt võetud Jumala ilmutuse kõikepuudutav loomus.
On tekkinud mitu teoloogilist koolkonda, mis on tahtnud Piiblist esile tuua veel tänapäeva inimeselegi praktilist väärtust omavat. Antropoloogia (Bultmanni teose Entmythologisierung programm) või sotsioloogia (marksistlik piiblitõlgendus) on olnud filtreiks, millega Piiblit on sõelutud. Kõige uuemas eksegeetikas on kasutatud filtrina filosoofiat, mida tuntakse loogilise empirismi nime all. On arvatud, et sel teel on võimalik kõrvaldada vahemaa Piibli ja tänapäeva inimese vahelt.
Siiski on kõige selle tulemuseks olnud murettekitav olukord. On väljendatud arvamust, et luterlikel teoloogidel ega ka kirikul pole varsti enam Piiblit. Sellest tuleneb, et kiriku kuulutus ähvardab kujuneda mingisuguseks terapeutiliseks nõuandmiseks või sotsiaalseks programmeerimiseks. Pole kuulda enam Jumala Sõna, vaid ainult sõna Jumalast.
(Järgneb.)
Martti Simojoki