Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 6. osa

5. Neitsilikkus, tütarde kontroll ja naise au

Noore naise neitsilikkus oli paljudes Piibli-aegse maailma kultuurides suur väärtus. See ei tulenenud ainult abstraktsest moraalsest ideaalist, vaid oli seotud perekonna au, abielukõlblikkuse ja majanduslike kokkulepetega. Kui tütre süütus oli kahtluse all, võis see kahjustada isa au ja vähendada tema võimalusi sõlmida sobiv abielu.

Piibli seadusetekstides on see eriti nähtav 5Ms 22:13–21, kus käsitletakse meest, kes süüdistab oma naist selles, et too ei olnud abielludes neitsi. 5Ms 22:28–29 käsitleb vallalise neitsiga magamist ning seob teo hüvitise, abielu ja perekondliku vastutusega. Need tekstid lähtuvad maailmast, kus naise seksuaalsus oli tihedalt seotud isa ja tulevase abikaasa õigustega.

Jutustav materjal näitab, kui pingeline ja traagiline võis olla neitsilikkuse, au ja seksuaalvägivalla maailm. Diina lugu 1Ms 34-s seob seksuaalse alandamise perekonna au, vägivalla ja kättemaksuga. Taamari vägistamine 2Sm 13-s näitab, kuidas kuningakoja sees toimuv seksuaalvägivald hävitab naise tuleviku ja tekitab poliitilise kriisi. Need lood ei ole pelgalt moraalijutud, vaid aknad maailma, kus naise seksuaalne puutumatus oli seotud kogu perekonna staatusega, kuid naise enda hääl võis jääda nõrgaks.

Vana-Lähis-Ida seadustes on neitsilikkus õiguslik kategooria. Kesk-Assüüria seadustes sõltuvad karistused sellest, kas naine oli kihlatud, abieluks määratud või isa majapidamises. Hammurapi seadustes eristatakse neiu, abielunaise ja preestrinna staatust. Seksuaalne tegu ei tähenda kõikide naiste puhul sama: selle tähendus sõltub sellest, kelle kaitse all naine on ja millised perekondlikud õigused on mängus.

Kreeka-rooma maailmas võis neitsilikkus omandada ka sakraalse tähenduse. Rooma Vesta neitsid kehastasid linna püha tule puhtust. Nende seksuaalne puutumatus ei olnud ainult isiklik voorus, vaid Rooma riigi heaolu sümbol. Kui vestaal rikkus neitsilikkuse nõuet, ei olnud see lihtsalt seksuaalne eksimus, vaid oht Rooma sakraalsele korrale.

Samas ei olnud Vesta neitsid kristlike nunnade eelkäijad: nad olid linna poolt välja valitud erand, kes kinnitas reeglit, et enamik naisi peab abielluma ja lapsi sünnitama. Brown rõhutab, et Vesta neitsid olid paganlikus linnas anomaalia; kristlik neitsilikkus hakkas hiljem tähendama midagi muud – teadlikku, eshatoloogiliselt laetud loobumist, mis võis esitada väljakutse abielu ja linna taastootmise normile.

Juutlikus ja kristlikus traditsioonis muutub neitsilikkuse tähendus mitmekesiseks. Maarja neitsilikkus Mt 1:18–25 ja Lk 1:26–38 ei ole ainult seksuaalse puutumatuse märk, vaid kristoloogilise tähendusega: Jeesuse sünd on Jumala tegu. Jaakobuse protoevangeeliumis kujutatakse Maarjat veel tugevamalt sakraalse puhtuse kandjana: ta kasvab templi läheduses ja tema seksuaalne puutumatus märgib tema kuulumist Jumalale.

„Pauluse ja Thekla teod” kujutavad Theklat naisena, kes loobub abielust, perekondlikust kohustusest ja tavalisest naise eluteest, et pühenduda apostellikule kutsumusele. Thekla lugu oli antiiksele ühiskonnale plahvatuslik just seetõttu, et Thekla ei loobunud ainult ühest peigmehest, vaid kogu süsteemist, mille järgi tütarlaps pidi abielluma ja sünnitama.

Jaan Lahe

(Järgneb.)