Miina Pärn: kirikukella kuuldes tunnen, nagu eksisteeriks kõik ajad korraga
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number: 17. aprill 2024 Nr 15 /
Juba mitmendat hooaega Klassikaraadios huvilisteni jõudev saatesari „Tornikell minu külas” tutvustab Eesti kirikute tornikelli, mis kajavad vastu Eesti kirjanduses. Sarja tutvustab toimetaja Miina Pärn.
Mis inspireeris looma saatesarja „Tornikell minu külas“?
Miina Pärn: Saatesari „Tornikell minu külas” sündis 2022. aasta märtsis soovist tornikellade teemasse rohkem süveneda. Siis tulid juba seosed kirjandusega: Fernando Pessoa, kellelt olen laenanud nii saate pealkirja kui moto.
Esimesel hooajal 2022. aastal tegin ära n-ö tüvitekstid: Gustav Suitsu ja Võnnu kiriku, Oskar Lutsu ja Palamuse kiriku ning Anton Hansen Tammsaare ja Järva-Madise kiriku.
Ja seosed eesti kirjandusega: võtame näiteks Gustav Suitsu ja tema luuletuse „Kerkokell” – praegu heliseb ju Võnnu kiriku tornis seesama kell, mida kunagi kuulis Gustav Suits!
Mis saaks olla veel inspireerivam kui rännata kirikukella hääle kaudu minevikku, aga tunne on, et – igavikku.
Millal ja millest tekkis sügavam huvi kirikukellade vastu?
Huvi kirikukellade vastu tekkis 2021. aastal, kui lähenemas olid ülestõusmispühad ning oli igatsus, et ka Klassikaraadio iganädalases „Helikaja" saates oleks kohal miskit püha.
Kirikukellad ja täpsemalt kella hääl on midagi, millega kõik inimesed oma elus kokku puutuvad – kasvõi lihtsalt kirikute läheduses kõndides. Mõnes mõttes võib öelda, et kirikukell jõuab ka nendeni, kes kirikus ei käi. Ja kella hääl, nagu Juhan Kilumets armastab öelda, on vaba.
