Millist kirikut tahame?
/ Autor: Urmas Viilma / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number: 4. detsember 2024 Nr 45 /
Pisut enam kui kümme aastat tagasi osalesin peapiiskopikandidaadina koos teiste tookordsete saatusekaaslastega ühel konverentsil, kus pidime kõik pidama ettekande teemal, millist kirikut me tahame. Oma ettekande ettevalmistamise käigus tabasin ennast mõttelt, et see küsimus on üks kaval meelitus. Küsimus, millist Eestist me tahame, on omal moel õigustatud, sest demokraatlik riik valmib rahva kaasabil. Kiriku vormimine ei käi päris samamoodi.
Riik on just selline, nagu valimistel rahvalt saadud mandaadi kaudu valituks osutunud poliitikud on selle vorminud. Kui tänane poliitika ei meeldi, saan loota vigade parandusele järgmistel valimistel. Täbaraks läheb olukord siis, kui valimised tunduvad veel liiga kaugel olevat. Hetkel olemegi jõudnud minu hinnangul sellisesse faasi, kus vaja oleks teha vigade parandus.
Üht levinud kalambuuri parafraseerides tuleb tõdeda, et ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes usaldaks praeguste valitsejate otsuseid ja oleks nendega rahul. Riigikantselei poolt regulaarselt korraldatavate avaliku arvamuse seireuuringute kohaselt usaldas riigikogu ja valitsust selle aasta III kvartali lõpus vaevalt kolmandik uuringus osalenutest. Riigikogu usaldas täielikult 2% ja pigem usaldas 25%. Valitsust usaldas täielikult 4% ja pigem usaldas 27%. Riigikogu ei usalda üldse või pigem ei usalda 68% vastanutest ja valitsuse puhul avaldab oma umbusaldust 64% vastanutest.[1]
Milline on Eesti rahva usaldus kiriku vastu, seda riigikantselei ei ole uurinud. Kiriku ülesanne on teenida kogu rahvast. Ka neid, kellele kirik ei meeldi või kes kirikut ei usalda. Selles jagame tegelikult riigijuhtidega sarnast missiooni.
Pealtnäha tundub, et kirik on sarnaselt riigiga struktuurselt vormitav ja kujundatav tema liikmete poolt ja liikmete kaudu. Ka kirikus mängivad valimised olulist rolli. Valin ju minagi koguduse täieõigusliku liikmena oma kodukoguduse nõukogu liikmed.
Nõukogu liikmed omakorda valivad endi seast juhatuse liikmed ja praostkonna sinodisaadikud, kes seejärel sinodil valivad kirikukogu liikmed. Kui kirikukogu koguneb, valitakse kord nelja aasta kestel konsistoorium ning vajadusel piiskopid ja peapiiskop. Nii saab iga liige mõjutada seda, kuidas kirikut igal tasandil juhitakse.
Kuidas aga tahame, et kirikut juhitakse? Millist kirikut üldse tahame? Poliitikud püüavad meile aeg-ajalt meenutada, et see, mida rahvas tahab, on üks asi, see, mida inimesed vajavad, on teine asi, sest inimene ei tea alati, mis talle parim on. Kirikus käivad asjad teisiti. Kirik ei pea vastama kellegi teise kui Kristuse ootustele. Seepärast tuleb meil pidevalt küsida, kas sellist kirikut, mille vormimises osaleme ja mille olevikku ja tulevikku kujundame, tahab, ootab ja vajab ka Kristus või on see lihtsalt meie unistuste täitumise paik.
Kümne aasta eest valis kirikukogu mind peapiiskopiks. Need, kes tookord kirikukogusse kuulusid ja selle otsuse tegid, võivad hinnata oma valiku õigsust või ekslikkust. Kas nad sellist kirikut ja sellist juhti sellele kirikule tahtsidki, oskavad nad ise öelda. Võimalik, et soovitakse teha vigade parandus. Ise olen tänulik usalduse eest!
Tean ka, et ainult Jumala abiga, lähimate töötegijate ja usalduslike ametivendade ja -õdede toel, kellega igapäevaselt kirikus teenime, oleme koos jõudnud tänasesse päeva. Üksinda oleme kiire saak maailmale, üheskoos ja üksteist toetades, usaldades ja kinnitades suudame kesta ja püsida endale kingitud aja ja ülesannete lõpuni.
Oma valimistele eelnevas tutvustuses, mida sinoditel esitlesin, kirjutasin muu hulgas: Kogu teenimine Kiriku vaimulikus ametis (sh piiskopi ametis) on osa vocatio’st – kutsest, mille allikas on Kristus. /…/ Nõnda ei ole ka piiskopi amet kellegi võtta või jätta ilma, et ta ei tunneks selles ära Püha Vaimu kutset ja sellega ei kaasneks Kiriku volitust ja usaldust. See ei ole midagi muud, kui ustav teenimine Issanda viinamäel.
Urmas Viilma
peapiiskop
[1] Avaliku arvamuse seireuuring 20. seire,
