Ministri süda on rahulik

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kes on sihtasutuse Ajaleht Eesti Kirik nõukogu liige, soovitab ka alanud kooliaastal leida aega kirikusse minekuks. Turvaline keskkond aitab süüvida endasse ja ümbritsevasse.  
Kui rahuliku südamega lähete vastu alanud õppeaastale?
Süda on päris rahulik. Põhiline murelaps on alati olnud heade õpetajate piisavus. Sel aastal võib öelda, et ka paljude koolide direktorid võivad uut kooliaastat alustada rahuliku südamege, sest konkursid olid edukad ja õpetajad on olemas.  Siis on ka ministri süda rahul.
Samas ei tähenda see, et muresid poleks. Ideaali poole püüdlemine on jätkuvalt väljakutseks.
Mureteemasid on mitmeid, näiteks õppekavade arendus ja koolide turvalisus. Siis näiteks bürokraatia vähendamine. Et õpetajal ei oleks liiga palju paberitööd, ka Internetis, ja ta saaks rohkem pühenduda õpilastele. Bürokraatiat peab taltsutama, sest talle on omane ennast taastoota. Sellel aastal olen seadnud eesmärgiks vähendada õpetaja tasandil tarbetut asjaajamist.
Õpetaja ja tema staatus ühiskonnas, tema töökeskkond ja palgatase, need on kõige olulisemad teemad. Sest õpetajale mõteldes mõtleme ka õpilasele. Kool on õpilase jaoks. Seda ei pea igal sammul rõhutama, aga kui hea, korraliku ettevalmistusega ja psüühiliselt tasakaalukas õpetaja on koolis, siis on õpilane ka kaitstud.
Ülikooli lõpetamise järel olite maakooli õpetaja ja tunnete seega ka väiksema kooli rõõme-muresid. Kui oleks valida, kuhu saadaksite oma lapse, kas linna- või maakooli?
Väikeste klassidega kooli. Ma ei hakka siin unistama elukeskkonna totaalsest muutumisest. Muidu võiks öelda, et maal on puhas õhk ja meeldiv keskkond, aga kuna minu elutempo on mind toonud linna, siis ei saa ma ka lapsi maale kooli panna. Kuigi aeg-ajalt ma kadestan mõisakoolide lapsi. Kaunis park kooli ümber, puhas õhk ja väikesed klassid on isiksuse kujunemiseks kahtlemata väga hea.
Samas ei ole huvihariduse võimalused igal pool maal nii head kui näiteks linnas ja kui lapse huvialad on kujunenud selliseks, mida saab linnas paremini rahuldada, siis valivad lapsevanemad kooli tihti ka selle põhjal.
Ma arvan, et põhikoolis peavad olema suhteliselt väikesed klassid. Ja selle poole oleme jõudsalt ka liikunud. Põhikooli ja gümnaasiumi üks lahutamise mõte ongi see, et mammutkoole poleks.
Mammutkooli, olgu maal või linnas, ma oma last ei saadaks.
Lapsed on alustanud kooliteed. Kas vanemad võivad olla rahulikud ja kindlad, et nende maimukesed on hoitud ja kaitstud?
Meie ühiskond on suhteliselt turvaline. Samas, igasuguseid asju juhtub ja vanemate süda ei ole kunagi päris rahulik. Turvalisus algab ikka vanemate hoolest.
Minu meelest ei tohigi vanemad olla liiga rahulikud. Et saadavad lapsed kooli ära ja siis 9 või 12 aasta pärast, kas põhikooli või gümnaasiumi lõpus, võtavad valmis isiksused koolist tagasi ning vahepeal ei ole üldse huvi tundnud. Sellist suhtumist ei suuda ma mõista ja heaks kiita aga olen paraku ikka kohanud.
Vanemate hool peab kogu aeg last saatma, ema-isa peavad iga päev muret tundma, kuidas lapsel läheb, nii koolis kui väljaspool seda. Siis tuleb turvalisus iseenesest. Ega keegi perele turvalisust ei kingi, kui pere ise selle loomisest osa ei võta.
Millised on Teie kui haridusjuhi soovid alanud kooliaastal kirikurahvale?
Ma olen kiriku rolli näinud eelkõige pelgupaigana, mõtete korrastajana. Kirikus jumalateenistusel olemise aeg on ideaalne iseendaga olemiseks. Ka neile, kes võib-olla regulaarselt kirikus ei käi.
See poolteist tundi on ajaks, mil vaatad sissepoole, mõtled elu üle järele. Soovingi selliseid süvenemise ja endasse vaatamise aegu. Niisuguses turvalises keskkonnas, nagu on kirik, suudad iga olukorra lahenduseni mõelda. Nii et lõpuks paistab ikka valgus!

Liina Raudvassar

Õpilaste arvu prognoos üldhariduskoolide päevases õppes 2009/10. õ-a
1.–3. klass 37 720
sh 1. klass 12 900
4.–6. klass 35 860
7.–9. klass 39 740
gümnaasium 28 320
kokku         141 640
Allikas: haridus- ja teadusministeerium