Minna ei taha, kuid jääda ei saa!

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Lisaks suurematele laevadele asuti teele üle sügistormis Läänemere ka pisemate alustega, mis olid mõeldud rannakalapüügiks, mitte reisijate transpordiks. Üks raske teekonna läbi teinud kaluripaat on eksponeeritud okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu. Foto: Liina Raudvassar

Meenutame septembrit 1944. Sõda Euroopas oli kestnud mitu aastat ja paljud riigid ja rahvad olid pidanud õppima elama uutes oludes ja uute valitsejatega. Tuli otsustada, kuidas edasi. Kas jääda kodumaale või põgeneda.

Mõlemad otsused tõid kaasa ohud. Okupeeritud kodumaale jäämine oli risk ja põgenemine oli ka risk. Punaarmee kiire pealetungi tõttu tuli kiiresti otsustada.

Raskete valikute aasta

Eesti Mälu Instituudis vestlusringis 2021 „1944: raskete valikute aasta" meenutati, et 1944. a oli esimesest Nõukogude okupatsiooniaastast veel värske mälestus. Toimunud olid küüditamised ja represseerimised.

Nõukogude ajal löödi Eesti inimesed kahte lehte. Kodumaale jääjatel oli raske, sest passiivseks jäämine tähendas surve alla jäämist ja erialast loobumist. Septembri keskpaigas anti Saksa vägedele korraldus Eestist taganeda. Tallinnast läksid suured transpordi- ja sõjalaevad Saksamaale ning võtsid kaasa neid inimesi, kes soovisid Eestist lahkuda. Saartel ning rannikul otsiti laevu, paate ja neid seati sõidukorda.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Oled juba tellija? Logi sisse

Jaga