Minu Soome. Miks ma armastan seda maad?

6. detsembril on Soome vabariigi iseseisvuspäev, sünnipäev. Ajal kui hinnanguliselt juba kuni 80 000 eestlast Soomet oma teiseks kodumaaks peab, tahan eestlasena jagad oma Soome-imetlust läbi tema inimeste, looduse ja kultuuri.

Verine rahvasõda
1980ndatel lugesin Soome kirjaniku Eeva Joenpelto eesti keelde tõlgitud romaanisarja (I raamat „Tõmbab ustest ja akendest“), mis kõneleb sündmustikust 20. sajandi alguse alevimiljöös läbi ühe perekonna loo. Kaua ei saanud ma oma naiivsuses aru, mis „punastest“ ja „valgetest“ käib jutt – kõik ju ühed soomlased.
Üsna selgeks läks pilt alles palju aastaid hiljem, kui tekkisid reaalsed kokkupuuted soomlastega. Mõiste „kodusõda“ omandas selgema tähenduse. Ja selgeks sai, et ajalootaak, kus ühes suguvõsas võis olla nii punaseid kui ka valgeid oma õiguste eest võitlemas, on jäänud sügavalt soomlaste mällu. Piir Valge- ja Puna-Soome vahel jooksis põhja pool Tamperet. Veel hilistel 1920ndatel püüdsid Soome kommunistid Venemaalt tulnud abiga õõnestada kapitalistlikku korda.
Ühest emotsionaalsematest tänapäeva kandunud tahkudest soomlaste ajaloost kuulsin õpetaja Pasi Palmu jutluses, mille ta pidas 15. novembril 2013. aastal noortele Turus Maata Näkyvissä festivalil. (Jutlus on eestikeelsena kättesaadav 16. aprilli 2014 Eesti Kirikus.) „Aastal 1918 toimus verine rahvasõda. Lõuna-Soome, nagu ka Turu, jäi punaste kätte. Põhjas valitses valgete armee. Soome oli äkitselt jagunenud kaheks.“ Need on read Pasi Palmu jutlusest, kus ta edasi räägib ühe tõestisündinud loo inimestest mõttelise rindejoone eri pooltel.
Sel suvel käisin koos sõpradega Savonlinna ooperifestivalil. Minule oli see kümnes kord festivalile sõita, neile esimene kord. Sel reisil rääkisime palju Soome ajaloost ja soomlastest ja mulle meenusid Eeva Joenpelto romaanid, mida sõpradelegi lugeda soovitasin. Hakkasin ka ise uuesti üle lugema. Romaani valatud ühe rahva ajalugu on kerge ja õpetlik lugemine. Ja nüüd täiesti arusaadav.

Ooper keskaegses linnuses
Minu esimesed kokkupuuted Savonlinna ooperifestivaliga algasid ammu enne, kui ise selle festivali fänniks sain. 2001. aastal sõitsime Soome kirikupäevadele Kuhmosse. Otepää koguduse rahvas oli mind ajakirjanikuna endaga kaasa kutsunud.
Laevaga Helsingisse sõites istusid meie juurde kaks noormeest ja hakkasid pastorisärgis Jüri Stepanoviga rääkima. Nad olid Estonia ooperikoori lauljad, kes suveks Savonlinna ooperifestivalile tööle sõitsid. Noormehed pajatasid pastorile innustunult, kuidas üks neist oli just Iisraelist tulnud ja pärast Jeesuse hauakambris palvetamist imeliselt tervenenud. Savonlinna ooperikooris ja -orkestris on siiani paljud eestlased laulmas ja mängimas.
Ühel sõidul 1990ndate algul Soome Naisliidu suveseminarile kohtasin laevas tuttavat abielupaari. Mees oli asunud just kõrgesse riigiametisse. Naine teatas rõõmsalt, et nad on teel Savonlinna ooperifestivalile. Imestasin, kuidas nad küll jaksavad selle eest maksta. Mulle endale tundus see ulmena.
Aga läks mööda aastaid, kui 2008. aastal olin minagi valmis ooperireisi ette võtma. Sel suvel tuli Savonlinna külalisetendusi andma Shanghai ooperiteater. Näha hiinlaste esitatud Giuseppe Verdi „Othellot“! Lähemale ei tule Hiina kunagi ja näha, kuidas hiinlased mängivad „Othellot“ – see oli võimas ja minust sai festivali fänn. Nüüd ei jäta ma naljalt ühtegi suve vahele. Nagu väga paljud soomlasedki, kes juba aasta varem endale piletid ära ostavad. Korraga on ühte etendust vaatamas üle 2000 inimese.
Savonlinna ooperifestival sai alguse 1912. aastal maailmakuulsa soome lauljanna Aino Ackté eestvõttel. Ooperifestivali toimumise paigaks on 15. sajandil rajatud Olavilinna kindlusloss Saima järvistu saarel. Eeloleval suvel ootab Savonlinna taas ooperisõpru 4. juulist 4. augustini, külla tuleb ka La Scala ja Viini Rahvaooper. (Vaata www.operafestival.fi.)

Looduse sügisene värviküllus
Helsingist 1000 km kaugusele Lapimaale jõudsin esimest korda 2000. aastal. Sügis on Lapimaal ruskea-aeg. Olin matkast punakaspruuni vaiba saanud tundrus lummatud, nagu ka valusast vaikusest ja hingematvast kargest õhust. Ühel hetkel olin matkagrupist maha jäänud ja rühkisin ihuüksi edasi mööda märgistatud rada. Seisatasin, vaatasin üle silmapiiri ja tajusin inimlapse mannetust sellise ürgse mastaapsuse ees. Mu süda jäi Lapimaale.
Ega ma kohe järgmisel aastal sinna tagasi läinud. Kui kord sattusin Kristel Engmaniga Lapimaa võlust rääkima, ütles ta, et püüab perega igal sügisel seal käia. Siis lõi mul lambike põlema, et mis sellest, et kord sai käidud, võib ju uuesti minna. Ja nii ma olengi Lapimaal käinud, perega, sõpradega, ka Eesti Kiriku lugejatega, sügisel, varatalvel ja suvel, kui päike ei loojugi. Talvevalgus (või oleks õigem öelda talvepimedus?) on mul siiani nägemata.
Olen kordi käinud Rova­niemis ja külas jõuluvanal ning Põhja-Soome suurimas muuseumis Arktikumis, matkanud tundrutel ja jõudnud isegi üle piiri Norrasse ja Rootsi. Tõsi, viimane kord lendasime Lapimaale juba Helsingist siselennuga Ivalosse (et mitte istuda autos 15 tundi) ja seal juba tänu ees ootavatele sõpradele saime autoga käia ka saamide juures Inaris.

Püha paik
Soomes on mitu väga erilist kirikut, mis on mulle meelde jäänud ning kutsuvad ikka ja jälle tagasi. UNESCO maailmapärandi nimistusse on kantud Petäjävesi ristikujuline puukirik, mis järgib soomlaste vana ehitustava ja kiriku paiknemist veekogu ääres, et ajal, mil puudus teedevõrk, pääses suviti kirikusse paadiga ja talvel mööda jääteed.
Savonlinna lähedal on Kerimäe, maailma suurim puukirik, mis mahutab pinkidele 3000 inimest. Rovaniemi kirik ja altarifresko „Elu allikas“ (1951): kõige taustal on põhjamaine loodus, karm ja vastupidav Lapimaa, kust Kristus astub esile aupaistes. Ida-Soomes Koli rahvuspargis asuv 1930. aastal kogukonna palvekojaks ehitatud kirik võiks olla tüüpiline meiegi maakirik, lihtne ja väike. Eriliseks teeb pühakoja soome tunnustatud skulptori (puunikerdaja) Eva Ryynäneni altaririst.
Teine imeline külakirik on Kuhmo lähedal Lentiiras, suurimas tõrvapõletuskülas, seal on altariks akna taha jääv ehe põhjamaa loodus ja taamal veiklev järvepind.
Sastamala lähedal Rautavesi järve ääres on Tyrvää Püha Olavi kirik aastast 1500. Elas pärast restaureerimist 1997. aastal üle tulekahju, mis hävitas kogu puidust sisustuse. Taastatud kirikus on rõduvääridele maalinud pildid kunstnik Kuutti Lavonen, sama mees, kes on teinud Tartu Pauluse kiriku altarimaali.
Vaid kord, koos Eesti Kiriku lugejate suvereisiga käisime Kemimaa vanas Püha Miikaeli keskaegses kivikirikus, mille põranda alla on maetud inimesi. Põrandal oleva klaasi all on näha 1629. aastal surnud kirikhärra Nikolaus Rungiuse mumifitseerunud säilmed.
Armsad on rahvusromantilises stiilis ehitatud kirikud, nt Tamperes ja Turus (Miikael). Ja minu lemmikmaali „Haavatud ingel“ seinamaal (Hugo Simberg) Tampere toomkirikus. Espoo toomkiriku seinamaalingud, kus on kohta nii inglile kui kuradile, ning vana krutsifiks ühekäelise ja köndistatud jalgadega Jeesusega, millele inimesed on omistanud imetegevaid võimeid.

Ühine kodu
Espoo toomkoguduse vaimulik Raigo Liiman küsis minult kümmekond aastat tagasi, millised Helsingi muuseumid mulle meeldivad. Pidin tunnistama, et ma polnud käinud mitte üheski Helsingi muuseumis, isegi Ateneumi kunstimuuseumis mitte. Sestpeale asusin „vigade parandust tegema“. Võimalusel olen püüdnud vaadata viimastel aastatel kõiki näitusi (viimane meeldejääv oli Modigliani tööde näitus) ja alati ka püsiväljapanekut. Seal on minu eriline lemmik Simbergi „Haavatud ingel“, maal, mis on rahva poolt valitud Ateneumi lemmikuks.
Kui olin viis aastat tagasi Karkku evangeelses koolis (kuulub SLEY-le) kolmekuulisel piiblikursusel, sõitsin vabadel päevadel läbi kõik lähiümbruse (kodu)muuseumid ja teised olulised kohad. Üks neist oli Soome ainsa Nobeli kirjandusauhinna saanud kirjaniku Frans Emil Sillanpää sünnipaik Hämeenkyrö vallas. Või Sastamalas asuv väike Soome raamatu muuseum Pukstaavi, mis tutvustab Soome raamatu 500aastast ajalugu ja kirjanikke. Pukstaavi maja kõrval on oma mängumuuseum samast linnast pärit kirjanikul Mauri Kunnasel, kelle lasteraamatuid on palju tõlgitud ka eesti keelde.
Läbi nende paikade on samuti võimalik õppida tundma ja saada osa Soome ajaloost. Aga ka läbi inimeste. Sotsiaal­ne turvalisus on võtmesõna, et mõista ühiskonna toimimismudelit. Mõned aastad tagasi käisin tegemas lugu Helsingi lähedal Rinnekotis, mis pakub sotsiaal- ja tervishoiuteenust kohalike omavalitsuste kaudu hooldust vajavatele arengupuudega inimestele.
Sealne hooldusjuht Kaisa Syrjä selgitas kohtumisel aluspõhimõtteid, millele Soomes tuginetakse nõrgematele abi pakkudes. „Meie valmisolek üksteist toetada sai alguse sõja järel, kui riigi kodanikud võtsid ühisvastutuse ja hoolitsuse sõjainvaliidide eest enda peale. Me maksame makse, kui teame, et sellega hoitakse toimivana tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem.“ (Eesti Kirik 25.05.2011)
Pea kõigi Soome pühakodade juures on kirikuaias mälestussammas ja ühesuguses rivis hästi hooldatud hauad. Seal on lahingutes hukkunud inimeste viimne rahupaik. Ühisvastutuse ja veteranikultuuri juurde on kuulunud ka lahingutes hukkunute matmine kodukalmistutele. See on osa kollektiivsest mälust.
Soome turvalise ühiskonna alust saan eestlasena vaid hoomata, aga üks märk sellest on kindlasti sõjajärgne aeg, kui rahvas võttis ühishooldesse sõjainvaliidid. See mõtteviis – me vastutame selle eest, et kõigil oleks hea elada – on kandunud tänapäeva välja.
Sirje Semm

Soome vabariik
Iseseisvus 6. detsembril 1917
Pindala 338 432 km2
Rahvaarv 5,5 miljonit (2017)
Riigikeel soome ja rootsi
Pealinn Helsingi
Lapimaa pealinn Rovaniemi
Vanim linn Turu
Soomes on 3,2 miljonit sauna, sama palju kui on sõiduautosid.
Soomes on 200 000 järve.
Kuulsaim soomlane on jõuluvana.

Pildigalerii: