Minule isamaaliste vaadetega inimesena on luterlus ainuõige

Nõo koguduse õpetaja ja Valga praostkonna abipraost Mart Jaanson (50) räägib, miks ta juba diplomeeritud muusikuna 28aastaselt otsustas usuteadust õppima asuda ning kuidas temast kiriku liige ja luterlane sai.

Kui palju sinule isiklikult tähendab 50. eluaastani jõudmine?
Tähendab päris palju. Kinnise inimesena ei näita ma seda teistele välja, aga iseendas tajun selle olulisust. Vaatan reflekteeriva pilguga esimesele 50 aastale. Tean neid, kes selles eas juba siit ilmast lahkunud on. Just neile mõeldes küsin, et mis ma olen jõudnud ära teha, mis on pooleli. Selline sisekaemus.

Küllap võid üheks kordaminekuks hinnata hiljuti kaitstud doktoritööd, mis pälvis tähelepanu oma interdistsiplinaarsusega.
Teemat valides olin arvamusel, et puhtalt teoloogia peale jäämiseks olen liiga rumal, pole piisavalt kompetentne. Samas olin kindel, et soovin seda teha usuteaduskonnas. Küsisin dekaan Riho Altnurmelt, kas on mõeldav siduda mitu distsipliini. Kui kümme aastat tagasi poleks see olnud mõeldav, siis minu doktorantuuri astumiseks oli aeg küps. Oli lootus, et töö võiks pakkuda huvi erinevate erialade inimestele. Filoloogia osa liitsin viimasena ning see oli mulle tegelikult ka kõige raskem. Ma ei pea keelte alal ennast andekaks, aga mulle meeldib tungida detailidesse. Olen selline rahvakeeli pusija loomuga. Ja grammatika kui vana distsipliini juures võluvad mind süvatasandilised seosed muude valdkondadega.

On sümboolne, et töö hõlmas erinevaid valdkondi, kuna sinu haridustee esimene pool on seotud muusikaga.
Südames olen muusik. Väliselt võib-olla läbikukkunud muusik (naerab – L. R.). Mis on inimeses sügavuti, seda sealt nii hõlpsalt välja võtta või kõrvale heita ei saa. Armastus muusika vastu on säilinud ja see tekitab mõnusa adrenaliini. Ma ei ole tüübilt teadlane, pigem moosekant.

Aga ka moosekandiks saamiseks on vaja teha suurt tööd. Kuivõrd olid õppima asudes haaratud soovist jõuda tippu?
Tegelikult tahtsin sõna otseses mõttes vanemate eeskujul tippsportlaseks saada. Raske oli leppida mõttega, et minust tippujõudjat ei saa, sest seda ei luba füüsilised eeldused. Sport ja vanemate eeskuju õpetas mulle siiski seda, et kui tahad midagi saavutada, pead kannatama. Lastemuusikakoolis klaveri õppimine läks visalt, kuid olen loomult üldiselt kohusetundlik ja sain hakkama. Sisemine muusikaarmastus aitas muidugi kaasa.

Kuidas ikkagi tuli, et juba küpse muusikuna otsustasid kannapöörde teoloogiasse teha?
Ühest küljest on see minu elu kõige tumedam lehekülg, teisalt aga helgem peatükk. Arvan, et see oli Jumala töö. Formaalne põhjendus on ka. Soovisin astuda Tartu ülikooli, sest  leidsin, et ilma siinse hariduseta jääks minu haridustee pooleli. Mõte oli astuda psühholoogiasse, aga 1994. aastal oli sinna suur konkurss, kümme soovijat kohale. Usuteaduskonda oli vist neli inimest ühele kohale. Kuna olin toona juba 28aastane, siis leidsin, et oleks piinlik jääda välja endast noorematega konkureerides.

Kui keeruline oli asuda usuteadust tu­deerima ilma kirikliku taustata?
Toona rõhutati, et tegemist on laiapõhjalise humanitaarharidusega ning kiriklikku kuuluvust ei toonitatud. Ma ei olnud pärit kristlikust perest ning võib ütelda, et usuteaduskonda astudes olin tabula rasa. Piiblit olin põgusalt vaadanud, leides, et on huvitav, aga praeguse taustaga võib öelda, et ma ei teadnud mitte midagi.
Esimestel kursustel oli ka raske. Isegi nii, et kaalusin katkestamist. Aga mul tekkis hea sõber, kaasüliõpilane Thomas-Andreas Põder, kes suurt tuge pakkus. Ta on üks olulisemaid isikuid, kes mu eluteed on suunanud. Minust kümme aastat nooremana oli Thomas-Andreas juba meie õpingute ajal väga küps inimene.

Kas raskused, mida nimetad, olid rohkem akadeemilist või psühholoogilist laadi?
Väline põhjus oli seotud Rootsi õppejõuga, kes tegi Pauluse teoloogia kohta arvestuse, kus me pidime Piiblit kasutamata peast vastama küsimustele. See oli raske katsumus ning mäletan, et sain hindeks kolme. See oli mu esimene kolm ja mõjus tõelise läbikukkumisena. Muide, isegi Vallo Ehasalu sai nelja (naerab – L. R.). Võtsin mõtlemiseks aja, et kas ikka olen üldse õiges kohas ning võimeline jätkama.

Lõpetanud konservatooriumi cum laude, oli sul raske leppida keskpäraste hinnetega.
Hinne ei olnud kõige tähtsam, ehkki pärast tuli välja, et ilma selle kolmeta oleksin tõesti cum laude lõpetanud. Olulisemad olid siseheitlused, mis mind tol perioodil vaevasid. Olin iseendaga sisemises konfliktis. Esimest korda elus tajusin, et mina, kes ma olen hea kasvatusega, heast perest pärit, olen lurjus oma sisemuselt, ja ei saanud sellega kuidagi leppida. Tagantjärele vaadates olin küps usu leidmiseks, midagi Rm 7 laadis.

Vahel öeldakse, et teoloogiat õppima minnes on oht usk kaotada. Sina aga hoopis leidsid selle.
Minu õpingukaaslased, kes tulid ülikooli usklikena, rääkisid sellest väljavaatest tihti ja neil olid vastavad kogemused. Minu skeem oli teine. Hoopis leidsin usu ning sain ka kiriku liikmeks. Mind ristis ja leeritas 1996. aastal Tartu Maarja koguduses õp Villu Jürjo. Olin siis 30aastane.

Kirikuliikmeks saamine ei tähendanud aga automaatselt pastori elukutse valimist.
See mõte küpses seoses sügavate läbielamistega. Õppisin usu- ja muusikateadust paralleelselt ja kui 2002. aastal muusikaõpingud lõpetasin, seisin küsimuse ees, mis saab edasi. Paar aastat tagasi olin abiellunud, laps oli sündinud, olin sunnitud loobuma tippjuhi ametist ja olin ka üle elanud päris raske autoavarii, millest imekombel eluga pääsesin. Sellised asjad panevad mõtlema. Nii arvasingi, et võib-olla oleks minust vaimulikuna kõige enam kasu.

Muusika jäi usuteadusele, vähemalt formaalselt, alla?
Pean tunnistama, et muusika ei ole minu jaoks kunagi olnud nii tõsine asi nagu teadus. Muusika, vähemalt selle uusaegses tähenduses, pole oma olemuselt akadeemiline nähtus.  Ta on küll tore meelelahutus ja omab inimete vaimse kujunemise toetamisel olulist rolli. Ta võib küll lohutada, aga ei lahenda küsimusi ega probleeme. Võib-olla selline arusaam ka lihtsustas mu valikut. Ja ikkagi – ega ma muusikat kunagi jätnud pole.

Läbisid pastoraalseminari, mida meie kirikusüsteem eeldab vaimulikuks saamiseks, ning said õpetaja ordinatsiooni?
Võib-olla peegeldab see minu upsakust (naerab – L. R.), et sain diakoniastet vahele jättes kohe õpetajaks. Mitmed teekaaslased, nagu Urmas Petti ja Vallo Ehasalu, said esmalt diakoniks ja siis õpetajaks. Et olin näinud kogudust juhtivaid diakoneid, kellel olid kohustused, aga mitte õigusi, arvasin, et ma ei soovi seda kogeda. Usaldasin oma vaimulikke juhte, jättes nende hinnata, kas minust on või ei ole kirikule kasu.

Nõo koguduses said kohe kirikule kasuks olla.
Nõo oli raskes olukorras. 2002. a suvel oli lahkunud diakon Agur Piirisild. Paar pühapäeva oli teenistus juba ära jäänud ja oli vaja kiiresti leida lahendus. Hooldajaõpetajaks määrati Elva õpetaja Vallo Ehasalu, keda olin juba varem siin-seal jutlustajana abistanud. Otsustasime, et kui saan pastoraalseminari sisse, siis teen Nõos oma praktika. Mõte oli, et kohapeal oleks inimene, kuniks saab oma vaimuliku.

Kas nõnda võib öelda, et kasvasid Nõos kohalikuks õpetajaks?
Kasvasin ja küpsesin. See on suurepäraste inimestega kogudus. Olen kuulnud koguduste sisemistest konfliktidest õpetaja, nõukogu ja koguduse vahel. Meil pole selliseid asju kunagi olnud. Mind võeti väga hästi vastu ja minusse on alati väga südamlikult suhtutud. Meil on tubli raudvara, kes on vaimulikule suureks toeks. Eriti hindan koguduse juhatuse esimeest Madis Kanarbikku ja õpetaja Toomas Pauli nooremat õde Agnes Laasimeri.

Tunned Nõos ennast nii hästi, et ega lahkumisplaane vist küll ei pea?
Jah, olen suureks Valga praostkonna patrioodiks saanud ning plaane lahkuda küll ei pea. Arvestan elus aga väga subordinatsiooni ning kui oma praost, piiskop või peapiiskop ütleks, et tuleb minna, sest mujal on sinust rohkem kasu, siis ma oleks valmis selleks. Eks mõtteid ju ole ka olnud, kui mõni kogudus, näiteks Tartu Maar­ja või nüüd Tartu Ülikooli-Jaani, on vakantne, aga need on mõtteks jäänud ja mingit sisemist tungi minna ei ole.

Oled mitmetest suurtest valikutest rääkinud. Palun ütle, kui lihtsalt tuli luteri kiriku valik.
Oluline oli toonase usuteaduskonna tugev orientatsioon luterlusele. Samuti olid kõik mind mõjutavad isikud luterlased. Luterlus, nii nagu tagantjärele reflekteerin, oli minu kui isamaaliste vaadetega inimese jaoks loomulik valik. Ilma luterluseta poleks kõrgharidust, laulupidusid, rahvast ega riikigi. Olen luterluse veendunud pooldaja.

Seega oled pisut isegi nagu demonstratiivne luterlane?
Võib-olla olen sellise mulje jätnud. Ma ei kanna näiteks kunagi albat. Loomulikult annan aru, et mul puudub nõukogudeaegne kogemus saada mustakuuemeheks sõimatud. Seega saan aru, kui minust vanemad valivad valge ametirüü protestiks tollase surutise vastu soovist muuta identiteeti.
Arvan, et suuri muudatusi kirikukorda tuues riskime, et luteri kirik jääb rahvale veel võõramaks. Näiteks pean katoliiklikke mõjutusi väga võõrapärasteks. Sealjuures olen väga nõus oikumeenilise liikumisega. Tajun aga, et inimene peab enda identiteeti hästi tundma, enne kui saab teistega dialoogi astuda. Peaasi on, et me oma luterlust häbenema ei hakka. Vahel kohtan sellele viitavaid ohu märke. Näiteks usupuhastuspühal, mida sugugi kõigis kogudustes jumalateenistusega ei tähistata. Samuti pole ma selleks päevaks kirjutatud karjasekirja lugeda saanud.
Liina Raudvassar

Mart Jaanson
Sündinud 31. märtsil 1966
On teoloog, helilooja ja muusikateoreetik
1992 lõpetas cum laude Tallinna konservatooriumi kompositsiooniklassi
1992–1993 õppis Viini muusika- ja lavakunstikõrgkoolis kompositsiooni
1994 astus Tartu ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas 1999
2002 kaitses Eesti muusikaakadeemias teadusmagistri dissertatsiooni muusikateaduses.
2002–2003 õppis EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris
2005 astus Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorantuuri
2014 kaitses doktoritöö «Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti grammatiline, teoloogiline ja muusikaline liigendamine»
2003. aastast on Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja ja alates 2013 Valga praostkonna abipraost
Tartu ülikoolis muusikateooria lektor
Abielus, tütre isa