Mis Jumal tiip, om iki ää
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 2. veebruar 2005 Nr 5 /
Konverentsil pidas ettekande Tartu Ülikooli dekaan dr Riho Altnurme, kes püüdis juba varem esitatud teeside põhjal vastata küsimusele, kui kiriklik on teoloogia?
Muu hulgas arutles Altnurme selle üle, kas saab eraldada teoloogiat teoloogi usutunnistusest ning kas kiriklik mõtlemine on tingimata teoloogiline mõtlemine. Samuti võrdles ta omavahel individualistlikku, konfessionaalset, oikumeenilist ning pluralistlikku teoloogiat. Lähemalt tuli juttu Šveitsi päritolu roomakatoliku teoloogist Hans Küngist – kuidas ühest konfessionaalsest teoloogist sai viimaks oikumeeniline teoloog.
Viimaks järeldas Riho Altnurme oma ettekandes, et kiriklik teoloogia on konfessiooni põhitõdesid alalhoidev teoloogia ning omab identiteetihoidvat rolli. Kindlasti on enamus teoloogiat kiriklik, ent ka kiriklik teoloogia peab endas sisaldama mingil määral individualistlikku, oikumeenilist ja pluralistlikku alget.
Ettekandega teemal «Kiriklikust teoloogiast ja teoloogiliselt haridusest» esines mag Ove Sander, käsitledes teoloogia mõjutegureid viimase 15 aasta jooksul. Samuti püüdis ta välja selgitada teoloogilise hariduse eesmärke, otstarvet ning vahendeid peatudes viimaks refleksiooni e peegelduse mõistel ja tähendusel.
Vaimulike elust ja haridusest
Konverentsi teisel päeval tegid lühitutvustuse Saarde teesidest Veiko Vihuri ja Urmas Viilma.
Teeside autoriks on omaalgatuslik töörühm, kes pidas läinud aasta novembris kahepäevased mõttetalgud Saarde kiriklas. Selle tulemusel vormistati paberile rida mõtteid, et need hiljem peapiiskopile ja konsistooriumile esitada.
Teesid koosnevad kolmest blokist: vaimulike ettevalmistus, kaadripoliitika ja sotsiaalsed tagatised. Esimeses punktis peatuti väitel, et vaimulik ettevalmistus peaks olema pikem, kuna vaid akadeemilisele haridusele keskenduda ei saa. Oluline on kaasa aidata spirituaalsuse kujundamisele.
Kaadripoliitikast kõneldes rõhutati, et koguduste vajadustele on vaja enam tähelepanu pöörata, määratleda minimaalne vaimulike arv ja kehtestada ühtne palgasüsteem.
Lähemalt töölepinguseadusest kõneldes märkis Urmas Viilma seaduse mittelaienemist «töötamisel usuorganisatsioonis kultusetoiminguid sooritava isikuna». Muu hulgas tõi ta esile ohu, et emerituuri siirduv vaimulik võib ühel päeval peavarjuta jääda.
Teesid, millest osavõtjad ülevaate said, olid igati asjalikud, sisendades lootust, et kui need ükskord praktikasse rakendatakse, on võimalik raskemates tingimustes töötavate vaimulike elu kergendada.
Õpetajate ja diakonite liikmeskond on sujuvas muutumises ja igal konverentsil on uusi tulijaid. Noore ja teotahtelise juhatuse poolt kavandati seekordsel konverentsil ka tutvumine uute vaimulikega.
Konverentsil võeti vastu uus parandatud kodukord ja valiti osavõtjate hulgast kirikukokku kaks uut liiget: Marko Tiitus ning Jaan Tammsalu.
Konverentsi vääristas emeriitõpetaja kõne
Meeldivaks traditsiooniks kujunenud lauakõne enne konverentsi lõpetavat pidulikku õhtusööki pidas seekord emeriitõpetaja Laine Villenthal.
Oma lauakõnes meenutas Laine Villenthal meie rahvaga seotud paremaid ning halvemaid aegu – kõike seda, mis meid jätkuvalt puudutab. Villenthal manitses meid mitte unustama seda, mille nimel me esivanemad on võidelnud, öeldes lõpetuseks: «Ei saa mööda minna ka kurvast tõsiasjast – üks osa meie kirikust asub veel okupeeritud maa-alal Petserimaal. Petserimaalased võitlesid ja langesid oma maa vabaduse eest. Nad puhkavad Petseri surnuaial. Nende haudu lahutab kodudest ja omastest raudne, võlts riigipiir. Rääkigem sellest õige Tartu rahu 85. aastapäeval Jumalale. Inimeste käes võimatu on Jumala käest võimalik – nii ütleb Jeesus. Aamen.»
Üheks selle konverentsi kõrgpunktiks oli intervjuu kahe peapiiskopi – nii lahkuva kui ka ametisse asuvaga. Kahe päeva jooksul kõneldu võeti kokku paneeldiskussioonis Tauno Tederi juhtimisel.
Mõtteid peapiiskoppide suust
Konverentsi teise päeva lõpul tegi Ove Sander intervjuu mõlema peapiiskopiga. Alljärgnevalt mõningaid mõtteid EELK tegevust kujundavate meeste suust.
Kirik ja teoloogia
Peapiiskop Jaan Kiivit: Teoloogia teeb kiriklikuks eelkõige side kirikuga. Mul on rõõm näha, et meie teoloogiaharidus, mis kuuekümnendatest alates hakkas alla käima, on nüüd minemas ülesmäge ja meil tuleb teoloogiadoktoreid järjest juurde. Teoloogia pöördub kirikusse tagasi. Normaalne oleks, et kiriklike õppeasutuste rektorid oleks piiskoppide taimelava – meil läheb selleks aega veel üks inimpõlv.
Peapiiskop electus Andres Põder: Kirik on pinnas, kust teoloogia välja kasvab, ja teoloogia eesmärk on ka teenida kirikut. Minu arvates ei ole meie teoloogial midagi viga, sest kuigi nõukogude ajal tekkis teatav teoloogiline langus, tõusis teisalt kiriklik praktika selle näol, et noored kirikuõpetajad läksid kogudustesse ja pidid seal kohe õpetama, mida nad olid õppinud.
Kirik ja rahvas
Jaan Kiivit: Kirikut kogeme me ühiskonnas praegu marginaalsena, kuhu kuulub elanikkonnast 11% ja tasakaalust väljas oleva kirikuna – ühelt poolt Tallinn, teisalt ülejäänud Eesti. Kirikusse suhtub positiivselt pool elanikkonnast, teine pool on ükskõikne või negatiivne. Inimeste teadlikkus usu suhtes on paranenud. Kiriku liikmeskond on läbilõige Eesti ühiskonnast ja kiriku liikmeskonnas on värsket verd ja usun, et kuristik on ületatud.
Andres Põder: Kuidas me defineerime rahvast? Kas kirikurahvas ja eesti rahvas on sama? Tähtis on, et väljaspool kirikut olev rahvas näeks, et kirik toimib inimeste peal. Diakooniatöö väljatöötamine meie kogudustes on jäänud õnnetult nõrgaks kohaks kirikus. Paljud inimesed tajuvad kirikut kui riitusasutust, mitte kui hingehoidlikku paika. Hingehoid, diakoonia ja kiriku teeniv missioon vajab ümbermõtestamist meie kogudustes, siis jõuame inimeseni.
ELK mudel
Jaan Kiivit: Meie kirik peaks olema ligiolekukirik ja sakramentaalne kirik. Teine asi on kasvatuslik kirik ja õpetamine. See vastab üldisele arvamusele misjonikirikust. Samas on mulle südamelähedane rahvakiriku mudel ja mõiste. Seda ei tule mõista iseenda jaoks olevana, vaid me teenime kogu rahvast. Kirik peab kandma endas rahva elujõudu ja luterlik kirik siin kestab, kuni kestab rahvas.
Andres Põder: Meie kirik on praegu kahe vastandliku identiteedi taotluse kammitsais ja need on vastuolus. Misjonikirik ei ole rahvakirik ja vastupidi. Aga me tahaks mõlemat! Rahvakiriku idee seisneb ju selles, et kiriku reprodutseerimine toimub üldhariduskooli baasil ja misjonikiriku tootmine toimub isikliku misjoniga. Meil ei toimi kumbki kasvumeetod hästi.
Kirikuõpetajate vaba aja sisustamine
Jaan Kiivit: Peapiiskopil ei ole vaba aega.
Andres Põder: Vaimulikkonnale on probleem, kust leida vaba aega ja kuidas seda sisustada. Mina olen püüdnud kirjutada luuletusi ja mitte ainult teoloogiaga tegeleda. Leidsin hiljuti hea eneseteostuse võimaluse, mida soovitan teistelegi – kirjutada memuaare. Sest meie kirikuajalugu vajab talletamist.
Abielukriiside lahendamine kirikus
Jaan Kiivit Abielukriisid ühiskonnas ja vaimulikkonna hulgas on probleem, mille lahendamisele ei saa läheneda otserünnakuga. Eestlased ise ei ole veel siiamaani tajunud, kui madalale ollakse langenud oma kõlbelistes hoiakutes. Küsitluste tulemusena selgub, et perekondlikud väärtused on meie inimeste hulgas kõrgeimal positsioonil, kuid mis on reaalsus. Arvan, et perekonnakonfliktis on tegemist kahe inimese küsimusega ja kolmas ei saa seal olla kohtunik.
Andres Põder: See on ajastu suur väljakutse kirikule, sest peame vaatama traditsioonile ning kaasaja ühiskonnale. Mulle tundub, et peaksime seadma lati kõrgemale ja nägema abielu kui üht kristlase eneseteostuse vormi. Tõsi on, et kaasusi peab käsitlema eraldi, kuid kirik peaks suutma tüpiseerida ja anda konkreetsemaid juhiseid.
Kirikuõpetajad ja poliitika
Andres Põder: Poliitikavabu inimesi ei ole olemas. Me tahame olla kaasas oma ühiskonnaga ja demokraatliku ühiskonna ilminguks on parteid, seega on see loomulik tegevus. Ma ei julge väita, et vaimulikud ei peaks kuuluma erakonda. Kuid teatud ametites on erapooletus vajalik, nii on see ka peapiiskopi puhul.
Jaan Kiivit: Kirik on oma olemuselt juba poliitiline fenomen. Kohapeal on pastor küllalt tähtis inimene ja tema arvamus mõjub. Piiskopkondade idee EELKs
Jaan Kiivit: Mina olen seisnud piiskopkondade moodustamise vastu, sest meie liikmete ja koguduste arv on umbes veerand tõelisest piiskopkonnast. Probleem algab meil aga sellest, et ei saa olla ühel ajal president, peaminister ja riigikogu esimees ehk meie piiskop Soonega ei suutnud täita kõiki neid ülesandeid, mida vaja oli.
Andres Põder Peapiiskop peaks olema rahva lähedal ja piiskopkondade kaudu oleks see võimalik. Piiskopkondade teema on asi, mida peaks kiiresti arutama. Peaks tegema kolm referentsrühma, kes ühel ajal töötaks selle teema läbi ja nende tulemusi võrreldes saame parima ettekujutuse, kuidas piiskopid meie kirikut paremini teenida saaksid.
Intervjuu lõpetuseks ütles peapiiskop Kiivit oma palve EELK vaimulikele:
Olge toeks oma peapiiskopile!
Kristel Neitsov ja Anna-Liisa Vaher
