Misjonikoor laulab kogu hingest ja väest
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 27. veebruar 2008 Nr 10 /
Möödunud nädalavahetusel tähistas Misjonikoor kümnendat aastapäeva Lääne-Nigula kogudusemajas.
Misjonikoor on olnud hea ja turvaline arengukeskkond suurele hulgale andekatele inimestele. Eri vanuses ja eri kiriklikest traditsioonidest pärit lauljate ühes suunas liikumine on tähendanud piiride ületamist ja eelarvamuste müüride lammutamist. Oleme koos kasvanud ja õppinud, milline au ja suur rikkus on olla jumalariigi kaastööline, ütles üks kooriliikmetest kümne tegutsemisaasta kokkuvõtteks.
«Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle» (Ap 3:6) – selle moto järgi kinkisid kooriliikmed oma armastatud dirigendile Maarja Vardjale omatehtud laulu. Refrääni sõnadega tänavad lauljad koorijuhti, kes on olnud suureks rõõmu ja inspiratsiooni allikaks, EELK Misjonikeskust ja selle juhatajat Leevi Reinaru ning kõiki sõpru ja toetajaid:
Et Sul säraksid silmad ja naerataks suu,
selleks ületan ennast ja unustan muu.
Tänutäheks ma laulan kogu hingest ja väest,
sest kõik, mis mul on, tuleb Jumala käest!
Eeskujuks Soome Safari
Oli aasta 1997 ja Misjonikeskus alles hiljuti oma tegevust alustanud. Sel ajal arutleti, kuidas ja milliste vahenditega meie kiriku misjonitegevust arendada. Juba algusest peale oli selge, et muusikatöö nõuab suurt tähelepanu, sest muusika on mõjus vahend sõnumi edastamiseks.
Samal ajal oli Misjonikoori idee autor ja tulevane koorivanem Eve Lend käinud Rapla kirikus Soome Misjoniseltsi juures tegutseva Safari koori kontserdil, mis oli jätnud talle kustumatu mulje. Eelkõige avaldas muljet koori idee. Seal oli lauljaid Soome eri paigust, kes kohtusid kooriproovides kord kuus Helsingis. Koor esines misjoniüritustel.
Eve Lendi kindel otsus hakata, kui vähegi võimalik, Soomes Safari kooris laulmas käima sai ootamatu pöörde, kui tema abikaasa pakkus välja hoopis parema idee – tehke Eestis samasugune koor! Selle peale võttis Eve ühendust Leevi Reinaruga.
«Mul on suurepärane koorijuht ka olemas,» soovitas ta, pidades silmas endise Oikumene koori, kus ta ka ise oli varem laulnud, dirigenti Maarja Vardjat. Mõte oli Misjonikeskusele meelt mööda ja ka dirigent ei vajanud pikka veenmist: «Kui suudad koori kokku koguda, olen ma muidugi nõus seda juhatama!»
Kui 1998. a ühel veebruarilõpu laupäeval Misjonikoor esimest korda Usuteaduse Instituudi ruumes kogunes, oli õhkkond üsna ärev. Nimelt oli ajalehes Eesti Kirik välja kuulutatud konkurss lauljate leidmiseks. Kohale tuli üle 30 eri vanuses laulja üle Eesti. Et sõeluda välja sobilikud kandidaadid, oli moodustatud komisjon, kelle ees pidid kõik soovijad oma laulmisoskust tõestama. Sugugi mitte kõik ei osutunud valituks. Samal päeval toimus ka esimene kooriproov.
Omal ajal omanäoline koor
Dirigent Maarja Vardja mäletab koori algusaegu üpris pingelistena. «Oli vajadus tõestada, et kaasaegne muusikakeel ei tähenda automaatselt vaimsuse puudumist ega tee sõna jõudu tühiseks,» meenutab ta. Kümme aastat tagasi ei olnud veel Eestis eriti kirikukoore, kes oleks harrastanud mittetraditsioonilist koorimuusikat, mistõttu tol ajal eristus Misjonikoor teistest tugevalt ja oli teerajaja rollis.
Misjonikoori teeneks tuleb kindlasti pidada eesti kaasaegse kirikumuusika traditsioonide mitmekesistamist ja eelarvamustevaba lähenemist vaimulikule koorilaulule. Hea meel on tõdeda, et kümme aastat hiljem on Misjonikoor leidnud kindla koha ja missiooni meie kirikus ning meie kuulajaskond kiriklikel üritustel nii kodu- kui välismaal on koori omaks võtnud.
Koori 10. sünnipäeva aasta üritused jätkuvad 26. aprillil Kose kirikus muusika ja sõna õhtuga, kuhu on oodatud kõik koori vilistlased ja sõbrad.
Kadri Lääs,
koorivanem
