Mõistus tuli südamele järele
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Portreelood / Number: 2. september 2020 Nr 32 /
29. augustil 55aastaseks saanud Lääne praostkonna praost Kaido Saak ei luba endast mõelda kui alati ajahädas olevast vaimulikust.
„Praostiks saades ütlesin, et ma ei taha muutuda inimeseks, kellel ei ole aega kellegi ega millegi jaoks. Nii nagu kirikus enamasti mõeldakse, et praost on kole hõivatud. Et mina sellist ettekujutust ei kultiveeri,“ meenutab Kaido Saak, kes poolteist aastat tagasi praostiks valides Leevi Reinarult ameti üle võttis. „Siiamaani on päris põnev olnud. Tunnen, et olen väljakutsega hakkama saanud. Vähemalt olen praost, kellel on aega – vaba aega ja igasugust aega,“ muheleb ta rahulolevalt.
Rahulolu pakub ka teadmine, et ta on suutnud pidada praostiks saamise lubadust ning külastanud usinalt erinevaid kogudusi ning kutsunud tihti ametikaaslasi ka endale külla. Ikka selleks, et kasvatada sidusust praostkonna koguduste ja töötegijate vahel. Viimase poolaasta plaane muutsid koroonaepideemiast tulenevad piirangud, aga suhtlemine ja avatus on siiski olnud märksõnad, millest Saak praostiametis lähtub.
Tasakaaluka ellusuhtumise aluseks on kindel tagala. „Kõige olulisem pereliige on ikka abikaasa Piia, kes on Lihulas muusika- ja kunstikooli direktor ja Tapamaja Galerii perenaine. Lapsed – tütar on minu moodi ja poeg rohkem emasse – on meil kodust välja lendamas: tütar on Gruusias teed kasvatamas ja poeg õpib Tallinnas ehitusinseneriks,“ jutustab Kaido oma lähedastest. Pere arvestatavad liikmed on ka kaks koera.
Maa- ja looduslähedus on Haapsalus sündinud ja terve elu Läänemaal elanud mehele lausa eluviisiks. Ta jutustab, et elab talus, mis on mitu põlvkonda tema esivanemate koduks olnud. Juured on Läänemaa pinnases nii ema kui isa poolt ja Kaido saab märkida, et on kodukandist ära olnud vaid ülimal sunnil: „Kui olin Nõukogude armees ja kui õppisin kodust eemal.“
Kodutalu lähistel voolav Kasari jõgi pakub meditatiivseid ja hingehoidlikke võimalusi: „Suviti olengi püüdnud vähemalt igal pühapäeval pärast kirikut minna jõe peale. Kala saamine on teisejärguline.“ Seal tulevad parimad mõtted ja ka rasked küsimused leiavad lahenduse ning ükski kiire ei sunni Kaidot loobuma vee peal kulgemiseks aega võtta.
Küsimus, kuidas tehnik-elektromehaaniku kvalifikatsiooniga noormehest, kes pärast sõjaväge Lihula sovhoosis paari aastaga jõudsat karjääri ametiredelil liikudes tegi, ühtäkki vaimulik sai, on Kaido Saaki meelest lihtsalt vastatav: „Midagi keerulist või traagilist ma läbi ei teinud. Suuresti on see samm seotud Lääne praosti Gustav Maarannaga, kes mattis minu vanaema ja vanaisa ning kellega ma igavikulistest asjadest rääkima sattusin. Kui uurisin, kust nendest asjadest rohkem teada saaks, ütles Maarand, et tuleb minna usuteaduse instituuti. Ja et sinna pääsemiseks tuleb teha läbi midagi, mida nimetatakse ristimiseks, ja midagi, mida kutsutakse leeriks. Nii ma siis läksin. Alguses oli huvi ja väga vähe teadmisi, aga mingil hetkel tuli mõistus südamele järele.“
Raske on Kaido Saaki vaimulikuks saamise loos mitte näha Kõigevägevama juhatust. Just siis, kui ta oli 1992. aastal jõudnud diakoniordinatsioonini, avanes võimalus rakendada uusi teadmisi Hanila ja Karuse koguduses. „Eriti Hanila koguduses, mis oli küll juriidiliselt asutatud, aga kus sisuline koguduse ülesehitamine ootas veel tegemist, oli elu põnev,“ meenutab Kaido Saak ja lisab, et nonde aastate meenutus paneb nägema, kui hästi me täna elame.
Lisaks praostiametile teenib Kaido Saak täna koguduseõpetajana Karuse ja Lihula kogudust.
Liina Raudvassar
