Mõned pildid koraalilaulust

Koguduse koraalilaulu viisid, helistikud, seaded, tekstid, väljaanded, esitamise kohad ja kombed, lauljad, kaasa musitseerivad instrumendid muutuvad aja jooksul, aga Jumala sõna, millele koguduse laul tugineb, ei muutu. Jeesus ütles: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!“ (Mt 24:35, Mk 13:31 ja Lk 21:33)

1. pilt. 1970ndate keskpaik, talvine pühapäev Hageri Lambertuse kirikus.
Astud jumalateenistuse alguses kiriku uksest sisse – kirikusaalis pole ühtegi inimest, aga koguduselaulu kostab. Kõnnid helile järele, jõuad kiriku külglöövi ja avad ukse – seal see ongi: julge ja elav kirikulaul. Harmooniumisaadet on vaevu kuulda ruumi tagaotsa, sest palju mehi on valinud endale koha viimastes ridades, naised istuvad pigem eespool.
Koguduse puhkpilliorkester talvekirikus ei mängi, see-eest „puhuvad“ pasunamehed koraale kui pillid: Paul Pilves, Paul Teldre, Mihkel ja Jakob Kännola, Maasalu poisid Avo ja Hennu, Anton Lindvee, Helmuth Hirsi, Lembit ja Agu Kaljuste, Lendide poisid, Vello Kuusma, Viiul Koselt. Laul kõlab maskuliinselt, kuigi ka naised laulavad kogu rinnast, noore koorilaulja Linda ning kirikuteenija Agnese sopran kõrgetes kohtades veel eriti kandvalt.
Kuigi lauluraamat on ilma nootideta, on kõigil viisid, paljudel laulusõnadki peast teada. Mõni naine oskab igas laulus aldihääle välja laulda, selliste kõrvale on rutt istuda, sest mitmehäälsus on tore. Koraale saadetakse harmooniumil uuemast, 1935. a Tallinnas trükivalgust näinud koraaliviiside raamatust (Punscheli esmatrükk 1839) või väikesest enam kasutatud viiside kogumikust – 1933. a „Viisialbumist“ (kus paljud koraalid 0,5 kuni 2 tooni kõrgemad kui paarkümmend aastat hiljem).
Kirikus on väike virn lauluraamatuid, sest enamik kasutab ikka oma isiklikku lauluraamatut. Nii on jumalateenistusel kirikuliste käes näha erinevas köites ja eri aastatest, väärikate pühendustega ning üldjuhul gooti kirjas väikseid pakse lauluraamatud. Kui kellelgi on raamatu vahel järjehoidjaks värviline pühapilt, siis pöörab lähedal istuv laps sellele pikaks ajaks tähelepanu.
Sama põnevad tunduvad aga ka tädide mustrilised pearätikud ning vanad erikujulised käekotid, kuhu sisse lauluraamatud jumalateenistuse lõpus pistetakse, aga kust seest ka jumalateenistuse ajal piparmündimaitselisi või värvilisi suhkruherneid põske saab.

2. pilt 1980ndate keskpaik, suvine pühapäev EELK alla kuuluvas ingeri-soome Petroskoi kirikus.
Enam kui tund enne jumalateenistust hakkab kirikus kõlama koguduse soomekeelne koraalilaul ning valjeneb ja täiustub ajapikku. „Virsikirja numero 26!“ hüüatab üks kohale istunud tädi ja alustab laulmist, temaga liituvad hetke pärast teised varased kirikulised. Pärast viimase salmi lõppu tõuseb kiiresti püsti vanem mees kiriku teisel poolel, öeldes: „Numero 121!“, ja alustab laulu.
Nii jätkavad koguduseliikmed oma lemmikkoraalide saateta laulmist kuni jumalateenistuse alguseni. Vastavalt nõukogude võimu nõuetele tohib kirikukell kõlada siin vaid ruumis sees, see-eest kõlab eakama generatsiooni võimas koraalilaul nii sees- kui väljaspool väikest vastvalminud kirikut (lahtiste akende ja uste taga ka, sest kõik kirikulised ei mahu alati sisse ära).

3. pilt. 1990ndate algus, talvine pühapäev Tartu Pauluse kirikus.
Kõik kuulevad väga hästi nii iseenda kui oma naabrite häält (ruum pole suur, sest pool kirikusaali on Eesti Rahva Muuseumi ladu). Mõnede julgemate ning tugevamate häälte eestvedamisel lauldakse ning loetakse palveid päris julgesti. Elektrioreli Prelüdia võimsus ning ilu jäävad koguduselaulule rahvarohketel pühadel alla, aga väiksematel puhkudel mängib elektriorel koraalilaulu soovi korral ka üle.
Kõigil kirikulistel on käes ühtmoodi uute mustade kaan­te ja koguduse pitseriga „Kiriku laulu- ja palveraamatud“ (võeti kasutusele 1. advendipühapäeval 1991. a nii kodu- kui väliseesti kogudustes). Mõni kirikuline eelistab seista ja laulda kiriku tagaseina ääres, sest seal saab olla soojade radiaatorite vastas.
Noored kirikuõpetajad võtavad varmamalt kasutusele uusi koraale, mida kogudus tundma õpib: „Püha Vaim, puuduta mindki“, „Ainult päev“, „On õiged vaid teed“, „Oh, Issand, jää“ jt.

4. pilt. 2000ndate algus, jumalateenistus Petseri luteri kirikus.
Petseri luteri kirikus on asetatud altariruumi suur raadio, kust kõlab Tartu Pauluse koguduse paarisajahäälne koraalilaul ja sellele lisandub kohapeal kümmekonna kohaliku kirikulise laul. (Kirikuõpetaja tulemine jumalateenistust pidama oli ootamatult takistatud ning Petseri kirikus kõlas Tartu Pauluse koraalilaul ja jumalateenistus.)

5. pilt. 20. august 2017, koraalimaratoni õhtu- ja öötunnid Haapsalu toomkirikus.
Koraalilaul heliseb müstiliselt väga võimsa akustikaga ruumis saksofoni, kitarri, flöödi, viiuli, oreli ja muude pillidega saadetult ning kaunistatult. Juba ammu lähedaseks sõbraks lauldud „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ koraalid kõlavad julgelt hajali istunud kirikulistelt. Hämaras ruumis lauldakse ka peast, siit-sealt kostab koraalide bassi- või aldipartiid.
Millised kõla-, sõna- ja trükikujud omandab Eesti luteri kiriku koraalilaul, näitab järgnev aastakümme. Kõige muutuva keskel jääb püsima üks: Jumala sõna.
Anna Humal