Mõtteid isast ja ta ajast, 5.

Enn Soosaar

Mõtteid isast ja ta ajast, 5.

(Algus EK nr 35/23.8.)

Kahtlemata oli isa demonstratiivsel
lävimisel vabast maailmast tulnutega oma annus trotsi. Vahepeal käisid jutud,
et Soosaar tuleb kohatu käitumise pärast saata Tallinnast ära, mõne kaugema
maakoguduse õpetajaks. Aga juttudeks need vihjed jäid. Palace’i numbrituppa
võimuorgani esindajaga vestlema isa ei kutsutud. Küll aga näitasid võimuorganid
oma rahulolematust üles teisel viisil.

1928. aastal käis isa Kristliku
Üliõpilasühingu esindajana konverentsidel Tšehhoslovakkias ja Prantsusmaal.
Kaheksa aastat hiljem tegi ta mitmenädalase tutvumisreisi Sisemisjoni Seltsi
ülesannetel Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Tšehhoslovakkias. Noorele mehele
avaldasid need reisid pluss eraldi sõit Stockholmi ja tõenäoliselt ka
Helsingisse sügavat muljet. Ikka ja jälle meenutas ta mõnda vahejuhtumit või
isiklikku tähelepanekut kahe suure sõja vahelisest Euroopast.

Arusaadavalt sai isa seitsmekümnendatel ja
kaheksakümnendatel korduvalt nii ametlikke kui ka eraviisilisi küllakutseid
Saksamaale ja mujalegi. Pika tänava vastus oli kõikidel puhkudel üks ja
vankumatu «ei». Kogu nõukogude aja ei pääsenud ta kordagi üle piiri. Mõni sõber
kutsus isa ennast külastama ka veel üheksakümnendate algul, kui välismaale
sõidu takistused olid temasugusele kadunud, aga siis polnud enam minejat.

Kolmekümnendatel aastatel esines Eesti
luteri kirikus kolm nn voolu, igal andunud toetajate tuumikrühm ja viimase
seisukohti kajastav perioodiliselt ilmuv häälekandja. Ühel serval toimetasid
pietistlikud konservatiivid, teisel üsna väike seltskond protestantlikke
liberaale. Kõige laiemat kandepinda nii kogudustes kui ka vaimulike hulgas omas
keskel asuv kiriklik-konfessionaalseks nimetatud suund.

Mõistagi oli too kolmikjaotus paljus
tinglik ja kindlasti ei olnud võimalik toona – veel vähem tänapäevast tagasi
vaadates – kõigi Eestis tegutsenud pisut üle kahesaja luterliku teoloogi kohta
väita, et see mees kuulus sinna, too mees tänna leeri. Mis minu isasse puutus,
siis Saksa tolleaegsest liberaalteoloogiast välja kasvanud nn protestantlus ei
vastanud tema luterluse käsitusele. Teiselt poolt ei kaldunud ta ühelgi oma
eluperioodil, ei kodus ega koguduse elu juhtides, pietismi.

Küll aga pidas ta alahoidlikkust
väärtuseks. Nii palju kui aru sain, väljendus konservatiivsus tema puhul
eelkõige kahes nõudes. EELK kui kogudusi ühendav organisatsioon peab tagama
kuulutuse dogmaatilise puhtuse (aluseks Piibel, Liber concordiae
usutunnistuskirjad ning Martin Lutheri neid tõlgendav õpetus) ja tegema kõik,
mis inimlikult võimalik, et vaimulike tegevus kannaks head vilja ka olukorras,
kus usklike eneseväljenduse võimalused olid jõhkralt ahistatud. Samas –  rõhutas isa ikka ja jälle – ei tohi hetkekski
unustada, et kristliku kirik ei ole pelgalt inimeste ettevõte, vaid et kiriku
pea on Kristus ise. Nendest kahest kriteeriumist lähtus isa sümpaatia või
antipaatia erinevate (pea)piiskoppide vastu ja kasvav kriitika nõukogudeaegse kirikuvalitsuse
aadressil.

Mure selle pärast, et Usuteaduse Instituudi
üliõpilased ei saa vajalikul tasemel baasharidust, oli permanentne.
Jutuajamistel ametivendadega tõusis see teema sageli üles ja mõistagi ei olnud
rahulolematutel puudus šokeerivatest näidetest, kui lünklike teadmiste eest oli
see ja see kursustel käija saanud tolle ja tolle õppejõu käest hindelehele
rahuldava hinde.

Loomulikult mõistis isa, et kirikuvalitsus
totalitaarses riigis sai koosneda üksnes nendest inimestest, kes olid sellesama
totalitaarse riigi poolt käsist-jalust seotud, et Nõukogude Liit ei talunud
mitte mingisugust klerikaalset dissidentlust, et Bekennende Kirche taolise
liikumise, mida natsid vaenasid, kuid täielikult ei purustanud, oleksid
kommunistid eos hävitanud. Mida aeg edasi, seda pettunumaks isa muutus ja
heitis «top-10-le» ette, et nemad, kes pidanuks ameti järgi hoolitsema kiriku
käekäigu eest, on lasknud ennast riigivõimul lõastada ega kasuta koguduste
huvides ära neid piiratud võimalusi, mis olid jäänud.

Kirikukogu nime all käisid praostkondade
esindajad pikkade vaheaegade järel koos ka okupatsiooniaastatel. Näiliselt oli
asi korras. Siiski ei tohi unustada, et rohkem kui poole sajandi jooksul
tõsteti seal kätt paraku vaid nende valikute kinnitamiseks, mis olid riigivõimu
poolt peale surutud või eelnevalt heaks kiidetud.

(Järgneb.)