Mul tekiks väljaspool Eestit meeletu koduigatsus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 21. veebruar 2007 Nr 8 /
Maret Maripuuga intervjuud tegema minnes silmasin tema kabineti eestoa laual oma üllatuseks ajalehte Eesti Kirik. Oletuse, et leht on just ajakirjaniku tuleku puhuks muretsetud, lükkas Riigikogu aseesimees aga kindlasõnaliselt ümber. Lisaks päevalehtedele tellib ning loeb ta regulaarselt Eesti Kirikut ja samuti näiteks Õpetajate Lehte.
«Kirikueluga kursis olemiseks vaatasin ka «Kirikuelu kroonikat», mis oli sisu poolest väga tasakaalustatud ja hästi tehtud saade. Kahju, et ETV arvas paremaks saadet enam mitte edastada.»
Millisena näete religiooni ja poliitika suhteid?
Eesti elus oleks nii mõnigi asi teisiti, kui meie poliitikas lähtutaks kristliku eetika põhimõtetest. Siiski on mul hea meel, et viimasel ajal on toimunud kiriku ja poliitiliste ringkondade lähenemine, mille üheks väljenduseks on olnud kaks kristlike väärtuste teemalist konverentsi, need on toonud kokku kirikuinimesi ja poliitikuid arutlema elu põhiväärtuste üle.
Loodan, et ka religiooniõpetuse-teemaline diskussioon jõuab lõpuks positiivse lahenduseni. Religiooni tundmine igas mõttes, nii teadmise kui sisetundena, on ju kultuuri ja harituse küsimus.
Kuuludes Tallinna Jaani koguduse juhatusse, olete üks väheseid poliitikuid, kes on oma tegevuse kirikuga sidunud. Kas leidsite tee religiooni juurde tänu vanematele või iseseisvalt?
Nii palju, kui ennast mäletan, käisime vanematega jõululaupäeval ja ülestõusmispühade ajal alati kirikus. Olin kaheksa-aastane, kui õpetaja Kuno Pajula mind jõulu teisel pühal Tallinna Jaani kirikus ristis.
Ema oleks mind juba varem ristida tahtnud, aga et mu isa on pärit Muhu saarelt ja tema perekond kuulus õigeusu kirikusse, ei suutnud vanemad omavahel kokku leppida. Ema ootas, et isa teeks otsuse, aga kuna seda ei juhtunud, ristiti mind lõpuks siiski luteri kirikus.
Mäletan siiani, kui uhke tunne mul oli – nii mind õnnitlema tulnud inimeste hulga kui ka oma maani ulatuva kleidi pärast. Kui ma oma rõõmu hiljem klassijuhatajaga jagada tahtsin, näis ta olevat kimbatuses ja ütles vaid, et sellest ei ole vaja eriti rääkida. Ajad olid siis teised.
Hiljem käisin pühapäeva- ja leerikoolis. Nii et kirikusse leidsin tee küll vanemate toel, aga hilisemad valikud tegin ikka ise.
Kuidas läheb Tallinna Jaani kiriku orelifondil, mille tegevjuht Te olete?
Orelifond loodi selleks, et restaureerida 19. sajandi Põhja-Eesti tuntuima oreliehitaja Gustav Normanni 1867. aastal ehitatud ja eestlasest orelimeistri August Terkmanni 1913. aastal moderniseeritud Jaani kirikus asuv orel.
Vastavalt saksa orelimeister Martin ter Haseborgiga sõlmitud lepingule sai Jaani kirik eelmise aasta ülestõusmispühadeks uue altarioreli. Orelifond püüab praegu leida kogudusepoolseid rahalisi vahendeid suure oreli remondi katmiseks. Selleks müüb orelifond nimelisi orelivilesid, mille hinnad jäävad vahemikku 500–50 000 krooni.
Olen mitmele tuntud äri- ja poliitikategelasele saatnud kirja palvega meie projektis osaleda. Oreli remondiks raha muretseda ei ole nii kerge, kui alguses arvasin, seda enam, et kirik on igapäevase elu-olu osisena paljudele siiski veel teatavat võõristust tekitav koht.
Ent on olnud ka südamlikku tagasisidet inimeste hulgast, kes on orelivile ostnud. See tegu on ju kahepoolne: kuulates teinekord Andres Uibot kiriku orelil kontserti andmas, jõuab võib-olla seesama inimene otsitud vastustele palju lähemale. Kirikumuusika kuulamine lühendab suuresti meie teed iseendi ja Jumala juurde, kes on meis kõigis elav ja olemas.
Te tulite poliitikasse üsna noorelt, mõni aasta pärast keskkooli lõppu. Kas poliitikukarjäär oli Teie teadlik valik või oli tol ajal tegemist pigem õnneliku juhusega?
Keskkooli lõputunnistus ulatati mulle 1992. aastal päeval, mil toimus rahareform. Kogu ühiskond elas üle kiireid muutusi. Kõik poliitikaga seotu tundus minusugusele maailma asjadest aru saada püüdvale noorele tol ajal väga huvitav ja väljakutseid pakkuv. Juba keskkooli ajal võtsin osa noorte poliitikute koolist, edasi tuli noorteühendus Res Publica, seejärel olin liberaalide juures vaatleja ja nii olingi lõpuks keset poliitikat.
Milline õpilane Te koolis olite?
Ei saa öelda, et ma kooliajal silmapaistavalt aktiivne oleksin olnud või õpetajatele mingil muul moel peavalu oleksin valmistanud. Õppisin normaalselt, olin enamuse ajast vaikne ja rahulik.
Organiseerisin koos kunstiõpetajaga reise Leningradi Ermitaa˛i, et osa saada muuseumi kunstirikkustest. Sellest ajast pärineb minu armastus impressionistide vastu. Samuti sai Leningradis nähtud ühte parimat Chagalli näitust – mälestus sellest kinnitab veelgi minu veendumust religiooniõpetuse vajalikkusest.
Kui Te ei oleks sattunud poliitikarajale, siis kes Te praegu oleksite?
Lõpetasin kunstiklassi ja olin ka suur ajaloohuviline. Seepärast arvan, et oleksin ehk läinud ajalugu õppima ja hiljem spetsialiseerunud kunstiajaloole.
Juba 25aastaselt sai Teist riigikogu liige. Olete neli aastat olnud Tallinna linnavolikogu esimees. Nüüdseks olete jõudnud riigikogu aseesimehe ametipostini. Kuhu edasi?
Poliitikas osaledes tuleb endale aru anda, et tegeled väga ebastabiilse alaga, millega ei saa end jäägitult siduda. Poliitik peab olema alati valmis, et järgmisel päeval ei ole enam midagi.
Sellest hoolimata ei tohiks karta vajalikke, kuid tihti ebapopulaarseid otsuseid. Pealegi leidub ju alati huvitavaid väljakutseid ka väljaspool poliitikat. Tähtis on, mida teed ja kuidas kasulik saad olla, mitte see, millisel ametipostil oled. Tuleb alati püüda end sisemiselt vaba hoida.
Vaadates tänast Eestit, mis Teid kõige enam kurvastab? Mis teeb rõõmu?
Heameelt teeb, et inimesed on muutunud aasta-aastalt hoolivamaks. Samas kurvastab, et mitte alati ei märgata veel teist inimest enda kõrval. Räägin ligimesearmastusest. Peaksime üksteisele rohkem toeks olema ja mitte ootama, millal riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi tuleb.
See, kui pakud bussis vanainimesele istet või tunned huvi, miks naabrineiul murepilv näolt paistab, ei maksa ju midagi. Vahel ei olegi palju vaja. Ka naeratus või hea sõna võib päikese pilve tagant välja tuua.
Kust Te ise jõudu ja energiat ammutate?
Mul on kaks peamist energiaallikat. Esiteks mu 5aastane poeg Kaspar, kelle siirus ja osavõtlikkus aitab tööasjad kodus unustada. Kui ta tajub, et olen töölt tulles vahel pisut tüdinud ega suuda kohe tema päralt olla, kallistab ta ja küsib hoolitsevalt, et kas oli väga raske päev.
Kui on aga tunne, et enam tõesti ei jaksa, siis tuleb minna Muhu saarel asuvasse maakoju. Juba praamilt maha sõites olen kui teine inimene. Kui siis veel tiiru metsas teen, poeb puudekohinat ja linnulaulu kuuldes rahu iseenesest hinge. Mulle meeldib Muhu saare hüüdlause «Saar, kus aeg puhkab».
Aga peenrad ja muruniitmine?
Veel mõni aasta tagasi vaidlesin emaga, kas me ikka peame alati peenraid tegema ja juurvilja kasvatama. Kuid mida vanemaks saan, seda rohkem mõistan, et kättpidi mullas olemine ei olegi nii paha. Muru niita on mulle alati meeldinud. Pealegi ei saa kunagi tüdimuseni ei rohida ega niita, sest vahepeal tuleb Kasparil idee, et võiksime koos kas jalgpalli või mereröövleid mängida.
Kas Te puhkuse ajal pikema reisi ka ette võtate või kuulub reisimine ainult Teie töö-elu juurde?
Kuna olen töö tõttu pidanud tõepoolest palju välismaal viibima, ei ole puhkuse ajal tahtmist kuhugi kaugemale sõita. Imetlen neid, kes lähevad perega kas soojale maale või suusatama. Kui minul on vaba aega, siis pakin koti ja sõidan Muhusse. Ma ei ole veel leidnud paika, mis suudaks sellele saarele konkurentsi pakkuda.
Ometi on palju eestlasi, kes mitte ainult ei õpi ega tööta välismaal, vaid on sinna lausa elama jäänud.
Väga hea, et tänapäeval on igaühel võimalus valida. Inimesed on erinevad ja osa tunnebki end maailmakodanikuna, kel ei ole selle maalapiga siin Läänemere kaldal erilist sidet.
Mina ei saaks väljaspool Eestit hakkama, mul tekiks meeletu koduigatsus. Tunnen seda iga kord, kui eemal olen. Eestis on paljugi seda, mis mind siin kinni hoiab, kas või näiteks puhas loodus. Vahel küll näib, et ümberringi on liiga palju mossis inimesi, kuid kodupaik jääb ikkagi armsaks.
Televaatajana ei ole mul vist mõtet Teilt küsida, mida kavatsete ette võtta 24. veebruaril. Kui Teil aga ei oleks poliitikuna sel päeval kohustusi, siis kuidas tähistaksite vabariigi aastapäeva?
Olen alati jälginud lipu heiskamist Pika Hermanni torni, kas siis televiisorist või ise kohal käinud. Samuti jumalateenistust. Oleme teinud sel päeval pidulikuma õhtusöögi ja tähistanud nii vabariigi aastapäeva kui ka isa sünnipäeva, mis on paar päeva varem. Koos istudes meenub ikka kellelegi mõni haarav lugu aastate tagant. Arvan, et enam-vähem nii tähistab seda olulist päeva suurem osa eestlasi.
Maret Maripuu Sündinud 16.07.1974 Tallinnas Õpingud: Tallinna 49. keskkool, 1992; Akadeemia Nord, õigusteadus, 2003; õigusmagister 2004; doktoriõpe alates 2005, doktoritöö teema «Normatiivakti selgus kui õiguskeeleline probleem» Eesti Reformierakonna liige 1996. aastast Töökohad: AS Eesti Statoil 1993–1994, riigikogu liberaalide fraktsiooni konsultant 1994–1995, riigikogu Reformierakonna fraktsiooni nõunik 1996–1999, konsultant 1995–1996, Eesti Reformierakonna kantselei juhataja 1994–1999, IX riigikogu 1999–2003, X riigikogu 2003 –, aseesimees 2006 –
Monika Reedik
