Muretsemisest usaldamiseni

Üks, mis on meid omavahel sidumas, on mure, vahel isegi hirm homse ees. Omapärasel viisil ei ole me ka kristlastena sellest vabad, kuigi oleme kutsutud Jumalat usaldama ja tema peale lootma. Vahel näib, et muretsemist on isegi enam just kirikuinimeste seas, kes me peaksime hoopis vastupidiselt  olema oma jumalalapse muretu ja usaldava eluga maailmale eeskujuks.

Mured võivad olla ja üldjuhul ongi väga isiklikku laadi. Meile võib tõsiseks mureallikaks olla lähedaste käekäik ja tervis. On ju meie lähedased ja perering need, kelle osas tahame ja palume, et neil läheks kõik veel eriliselt hästi. Kui on raskusi peres, siis on need arusaadavalt meie endi isiklikud koormad ja raskused. Mida tugevamad on meievahelised armastussidemed, seda suurem on valu lähedase murest.

Muret kohtame samuti oma tööpaikades igapäevatööd tehes ja tiheda suhtlusvõrgustikuga seotud olles. Muidugi võib töö, mida teeme, juba ise tekitada meile muremõtteid rõõmu asemel, kui tööd on liiast või kui me päriselt ei tee seda, milleks oleme kutsutud. Siin on abi palvetamisest, et Jumal näitaks meile jätkuvalt ja veelgi selgemini, milline on meie ainulaadne osa ja koht tema riigis.

Paljud mured aga saavad alguse suhtlemisraskustest, sest kuulamise, mõista püüdmise ja toetamise asemel oleme kärsitud ning pakume seda, mis võib olla lahenduseks meile, mitte aga teistele. Mul on väga hea meel, et üha enam oleme hakanud oma kirikus rääkima vaimulikust juhendamisest, mille sügavaimaks sisuks ongi üheskoos ja tihtipeale just vaikides Jumala Püha Vaimu juhatuse otsimine, mis toob mõistmise ja teekäimise ühise rõõmu.

Olles piiskopina külastanud juba üsna mitmeid kogudusi, paistab üha selgemine silma, et paljud tänaste kirikutöötegijate mured saavad alguse majanduslikust toimetulekust, õieti toimetulematusest. Jah, vahel võime ise olla „süüdi“, kas siis oma suutmatuse, valede valikute tõttu või muul põhjusel.

Kuid peapõhjus on ikkagi selles, et meie kasutada olev  ressurss on väga piiratud ning kui sellele lisandub veel vähene suutlikkus ja laiemas vaates solidaarsuse vähesus, siis ongi mured majas. Kuigi meie esimene hool ja rõõm peaks olema Jumala riik ja selle otsimine (Mt 6:25–34), ei saa me majandusteemadest kristlastena ja kirikuna siiski mööda.

Minu esimene vaimulik õpetaja, omaaegne Tartu praost ja assessor Harald Tammur ütles sageli, et mitte töö ei tapa inimest, vaid mure tapab. Kahel korral vangilaagris olnud mehena oli ta näinud, kuidas inimesed siiski jäid ellu kõige ebainimlikumates tingimustes ja tapva töökoorma all, sest nende südames oli usk ja lootus Jumala peale.

Meie elu ei ole muidugi tänu Jumalale võrreldav sellega, mida inimesed on kogenud ja jätkuvalt kogevad kuritegelike režiimide all, kuid sõnum on siiski sama – kui meil on Jumal ja tema arm, siis oleme suutelised inimlikus mõttes isegi võimatuks. Kui me aga ei suuda kogeda ja vastu võtta Jumalat ja tema halastust, siis  võib meid murda juba väiksemgi eluraskus.

Elame nädalas, mis kõneleb Jumala hoolitsusest ja ustavusest ning kutsub meid heitma „kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest“ (1Pt 5:7). Huvitav on tähele panna, et seesama mõttekäik on juba väga selgelt Taaveti lauludes (Ps 55:23).

Sama huvitav on mõelda sõna heitma üle. Siin ei ole juttu arglikust lähenemisest Jumalale oma murekoormaga, vaid pigem usujulgest tulemisest „armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal“ (Hb 4:16). Piltlikult võime mõelda kettaheitjale, kes ei kukuta ketast kartusega oma jalgade ette, vaid heidabki selle endast  ära nii suure jõuga kui võimalik ja nii kaugele kui võimalik.

Ma usun, et selles „mureketta heitmises“ saame üksteisele olla julgustuseks. Jätkates pildikeeles, ongi teinekord meie käed nii lõtvunud, et korralikust heitest ei saa enam juttugi olla. Vahel tuleb see teise „valu- või mureketas“ hoopis võtta enda kätte  ja teha sellega seda, millest eespool oli juttu.

Selles töös saame abiks olla kõik, kuna just tähelepanelik kuulamine ja eestpalve on meie kõigi ühine vara. Ordineeritud preestrid on siin aga erilises teenimises, sest pihil on antud meile Kristuse imeline volitus ja tõotus võtta inimese koorem ning panna see Kristuse lepitavatele ja lunastavatele kätele.

Olgu meid julgustamas selles pühas ülesandes kiriku ja kristlaste sajanditepikkune kogemus, et Jumal tõepoolest armastab meid ja hoolitseb meie eest. Tingimuseks ongi ainult see, et me suudame teda oma kõige sügavama olemusega usaldada ning anda oma elu nii selle muredes kui rõõmudes tema kätele. Just selle tingimuse täitmisel saame üksteisele toeks olla.

Ove Sander

piiskop