Mustlastest meie kõrval
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 12. märts 2008 Nr 12 /
Küünlakuu lõpul võis ETVs vaadata kahte saadet mustlastest, nii heast kui halvast küljest («Meie» 26. veebr ja «Pealtnägija» 27. veebr).
Kardan, et üldsus lahterdab need saated rahvusküsimuse alla. Meist igaühest võiks rääkida-kirjutada nii hea kui halva iseloomustuse. Looduslaste juures, kes on enam avatud vaimumaailmale, on lihtsalt kontrastid suuremad.
Kirikuloos on ikka Jumala vitsa mõistet kasutatud, kui leige usuga või langenud kristlasi on kaotused tabanud. Mida muud mustlastestki öelda, kui meie rahvas on vaimulikult harimatu ja Jumala asemel köidavad meeli madalad vaimud, kes teostavad ennast ennustajate ja kõiksugu müstiliste «aitajatena», vaadake ainult päevalehtede kuulutuste külgi!
Mihkel Kärmas imestab, et pettureid ei saa vastutusele võtta, aga mina ei imesta, neid asju jagaks inkvisitsioon, mitte ilmalik kohus. Uskmatu rahvas laseb ennast ju kergesti petta, näiteks libaravimite, kehalise ja hingelise rämpstoidu tootjatel ja reklaamijatel.
Meil Amblas on mustlased ammust ajast elule värvi lisanud. Armastus ajab minema kartuse ja nii vaadates oleks neilt mõndagi õppida. Meie pühakojas tuleb ette mustlaste matuseid, kuhu neid koguneb kirikutäis. Nad on pühakojas nagu kodus ja pole mingit ebalust kommete osas, mis meile võivad üsna eksootilistena tunduda. Sellist kogukonna tunnet on Eestis kuigipalju veel setudel.
Kui autoavariis hukkus noor naine, siis võtsid lähisugulased orvuks jäänud lapsed endastmõistetavalt oma peredesse.
Kunagi vihmasel päeval ootas kümmekond inimest peatuses bussi, nende hulgas üks mustlasest noormees. Kui selgus, et buss jääb vahele, kogus see noormees meilt rublad kokku, tegi tee ääres seisnud väikebussi juhiga kaupa, ja sõit läks lahti. Olen kindel, et me eestlased oleks kolm tundi seal vihma käes mossitanud ja järgmist bussi oodanud.
Mustlased on maailma suhtes väga avatud ja tähelepanelikud, nii nad võib-olla tõesti teavad meist rohkem kui meie ise. Kord elu raskel momendil, jälle bussijaamas, kõnetas mind noor mustlanna. Kaugel sellest, et ta oleks tahtnud ennustada või needust maha võtta. Ta tõesti lohutas mind oma osavõtlikkusega ja ütles, et kui on võimalik, võiksin lapse jaoks midagi annetada. Tal oli tore väike poisike kaasas, tegin seda hea meelega.
Kui keegi võtab mustlast nähes sisse kaitseasendi ja näitab ise igati välja, et «ta ei ole selline nagu needsinatsed», siis süüdistagu tõesti ainult iseennast. Mõtlen ka, et kirik võiks vaimumaailmast rääkida vähem ümmargust juttu.
Evi Sepp
