Sellisena tunti aastakümneid
laulusolisti Emilie Karjust enamikus Eestimaa kogudustes.

Rapla rahvas meenutab teda ka Enn Võrgu
ajast meie kirikukoori juhi ja hääleseadjana ning õpetaja Evald Saagi teise
abikaasana.  6. aprillil on Emilie
Saag-Karjusel 90. sünniaastapäev. 17. septembril 1996 maeti ta Rapla kalmistule
Masingute pere platsile.Emilie sündis 1917. aastal Venemaal Tveri oblastis,
kust pere revolutsiooni järel kodumaale naasis. Algul elati Narvas, hiljem
Harju-Jaani kihelkonnas Jägalas, kus isa töötas sepana. Isa poolt oli Emilie
pärit Liivide sugupuust. Ta oli nii kirjanik Juhan Liivi kui ka Rapla õpetaja
Joosep Liivi lähedane sugulane: nende täditütre pojatütar.

Kuna terve Karjuste pere oli musikaalne,
määras see kaunihäälse Emilie tuleviku. Esimesed ülesastumised solistina olid
tal 15aastasena küla palvetundides, kuhu mindigi «suurte silmadega ja hästi
ilusasti laulvat sepaplikat kuulama». Vennastekoguduse vagadusest sai ta ellu
kaasa lapselikult siira ja vahetu usu, milles ei olnud kunagi midagi võltsi ega
teesklevat.

Et vanemad polnud just jõukal järjel, ei
kulgenud ka Emilie tee diplomeeritud muusikuni kuigi libedalt. 1937. aastal
võttis laulupedagoog Helmi Betlem 20aastase Emilie enda juurde tasuta õppima
ning varsti pandi ta juba oreli kõrvale laulma. Saksa ajal õnnestus Emiliel
saada ametlikult konservatooriumi üliõpilaseks, kus pärast Helmi Betlemi
emigreerumist oli tema uueks lauluõpetajaks Linda Saul.

Konservatoorium õnnestus Emiliel lõpetada
1949 tänu Gustav Ernesaksa, Elsa Avessoni ja isegi Kaarel Irdi eestkostmisele,
sest kirikulauljana oli tal uskliku «häbiväärne» silt küljes. «Meil Eestis ei
olegi teist niisugust aldilauljat,» oli Ird riigieksamikomisjoni esimehena
Emilie esinemist kuuldes kõuehäälel kõigile põrutanud.

Aastatel 1952–62 oli Emilie Karjus Eesti
Raadio segakoori solist ning 1962–72 sama koori hääleseadja. Samuti tegutses ta
armastatud ansamblijuhina raadio lastelaulu stuudios. 1952. aastast töötas ta
lisaks EELK Usuteaduse Instituudi juurde loodud kirikumuusika osakonnas. Kuna
samal ajal käis Emilie kartmatult solistina laulmas jumalateenistustel enamikus
Eestimaa kirikutes, oli ta Eesti Raadiost kui ideoloogiaasutusest pidevas
vallandamisohus. Õnneks sai ta seal siiski oma pensioni välja teenida.

40 aasta jooksul õpetas Emilie meie kiriku
pastoritele ja organistidele ja koorijuhtidele nii hääleseadet kui ka kõnetehnikat.
Et enamik vanema ja keskmise põlvkonna vaimulikke oskab kantslist selgelt
kõnelda ja altarist ilusasti laulda, on suures osas tema teene.

Emilie armastas alati rõhutada, et kirikus
ei ole tähtis ainult see, mida öeldakse, vaid ka vorm, kuidas seda tehakse.
Teinekord pidi nii mõnigi jumalateenistuse «üle jala» ära pidanud auväärt
pastor alla neelama Emilie karmi kriitika.

Tegelikult oli Emilie väga sõbraliku ja
seltsiva loomuga ning tal oli alati palju sõpru. Ka võõra seltskonnaga leidis
ta kiiresti ühise jututeema, olles ise selle põhiline vedaja. Minu isiklikud
mälestused Emiliest ulatuvad tagasi lapsepõlve. Kuna nad olid olnud mu emaga
tuttavad juba noorest saadik, käis ta suviti sageli meil Pärnus külas ja
teinekord peatus pikemaltki.

Alati leidis ta lastega hea kontakti. Tema
nooruseunistus saada lasterikka pere emaks kahjuks ei täitunud, kuid enamiku
Eesti pastori- ja köstriperede lapsed olid peaaegu nagu tema lapsed. Külas
olles õpetas ta neile alati selgeks mõne laulu.

Pärast keskkooli Tallinna õppima asudes
hakkasin käima eraviisil Emilie juures hääleseade tundides. Ta oli nagu tohter,
kes oskas suurepäraselt paika panna inimese suu- ja ninakoopas lauluhäält
tekitavad akustilised resonaatorid, mis olid häälemurdega paratamatult rikki läinud.
Hiljem vaimuliku ametiks valmistudes oli mul vähemalt see eksam juba edukalt
sooritatud.

Emilie üheks lemmikkohaks Eestimaal kujunes
paljude aastate jooksul Rapla ja eriti Einu talu Raikkülas, kus Agnes Saag oli
tema lähedasemaid sõpru. Agnes suri 1981. aasta suvel ning 1983. aasta alguses
laulatas praost Robert Kannukene Keila kirikus Emilie Karjuse ja Evald Saagi
abielu. Saag töötas siis veel Pärnus, kuid tühjaks jäänud Einu talus Lipal
käidi üpris tihti.

Kui ma 1992 Raplasse õpetajaks tulin, oli
Saag juba jäänud pensionile ja lõplikult Tallinna asunud. Kuni neil tervis
lubas, võtsin südameasjaks oma õpetajaid nii sageli kui võimalik Tallinna ja
Raikküla vahet sõidutada.

Mihkel Kukk

Rapla koguduse lehest nr 2(27), 2007