Näidend pühadusest passib kirikusse

Sõnumi «Ärge kartke armastada!» saab kirikuline koduteele kaasa Tartu Jaani kirikus etendunud Karl Ristikivi ainetel loodud näidendist «Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee».

Kui teadustaja pöördumine «Tere tulemast Emajõe Suveteatrisse!» tekitaski hetkelise ebakõla, siis järgneva kahe ja poole tunni jooksul ei tõstatu küsimus teatrietenduse sobivusest kirikusse siinkirjutaja meelest kordagi.
On tajuda, et tegijad on näidendit kirjutades ning kirikus lavale seades suhtunud respektiga pühitsetud ruumi. Kuigi publik istub seljaga kooriruumi poole ning lava on ehitatud lääneportaali ette, on altaril lavastuses oluline osa – sinna pöörduvad osatäitjad Kõigevägevamaga dialoogi astudes. Näitleja pilgu suunas võib hea kujutlusvõime korral näha isegi elusuuruses krutsifiksi, mis kunagi võidukaart ehtis.
Samuti näikse etendusse kaasatud kirikuseintelt alla vaatavad terrakotafiguurid, keskaegsed tartlased on koos samal ajal elanud Siena linna kodanikega. Kõik paigutub loogilisse ning meeltega hoomatavasse raami. Häälestab kirikusse teatrielamust saama tulnud lainepikkusele, kus ka pooltoonidel on tähendus.

Ristilöödu embuses
«Etendus kirikus on alati väga kaunis ja väga püha,» kinnitab autor Loone Ots Eesti Kirikule, lisades, et iga asja ei tohi kindlasti kirikusse tuua, aga «Mõrsjaliniku» puhul tal mingeid kõhklusi ei olnud.
Otsa loomingut on varemgi pühakojas etendatud. Kaks aastat tagasi mängiti Padise kloostris keskajateemalist näidendit «Altari all. Suvi 1343». Esimese eesti ilmaliku luuletuse autori pastor Reiner Brockmanniga seotud «Carmen Alexandrinum» etendus Kadrina kirikus. Piiblitõlkijast pastorist Anton Thor Hellest jutustavat etendust «Vend Krahvi piibel» illustreerisid Jüri kirikus filmitud klipid. See oli 2. osa lavalisest triloogiast «Jüri ja lohe mäng», mida mängis Rae valla näitetrupp.
«Ent need polnud otse kirikus mängimiseks kirjutatud,» tunnistab Loone Ots ja meenutab, et kui sai ettepaneku dramatiseerida Ristikivi romaan «Mõrsjalinik» just Tartu Jaanis etendamiseks, et sellega tähistada Jaani kiriku taaspühitsemise 10. aastapäeva, kangastus tal tööle asudes selgelt näidendi lõpp – Autor jõuab oma mõttelooride, painete ja kodumaatuse tagant välja, jõuab koju.
Otsa ettekujutuses pidi lava olema lääneportaali ees, aga küsimus jäi, kuidas paigutada vaatajad seljaga altari poole. «Otsustasime panna lava põiki, põhjaseina ette. Siis aga tabas meid valgustus! Kõik tegelased räägivad Jumalast, vaatavad tema poole, viipavad käega paradiisi suunas. Ja kus võiks Jumal ja taevas olla, kui mitte altaril,» vahendab dramaturg kirikulehele oma loomingulisi kõhklusi ja leide, nimetades, et kuigi publik jäi seljaga, mängib kogu etendus altarisse ja see on sümboolse tähendusega.
Ka näidendi idee autor ning näitejuht Heiti Pakk tunnistab Eesti Kirikule antud usutluses, et lõpuks tundus töötavat sõnumi mõjuvuse kasuks isegi see, et kiriku pingid pöörati teistpidi, seljaga altari poole: «Nii said tegelased pühadusele osutada ilma vajaduseta seda kuidagi illustreerida, mis sageli abitult välja kukub. Ning publik tundis ennast kindlalt kaitstuna, justkui ristilöödu embuses.»

Autor kohtub kangelasega
«Vaadake, kui ilusaks on Jumal maailma loonud! Juba see peaks kõigile näitama, et ta inimesi armastab» – uuest kevadest vanade imedega algab lavalugu, mis viib vaataja Siena Katarina ellu.
Kui algselt olnud idee esitada pildikesi Siena pühast Katarinast, kelle lühike maapealne elu kulges 14. sajandil, hakanud tegelased «oma elu elama ega tahtnud kuidagi jääda esialgse kava piiridesse». Nõnda tuli Katarina kõrvale jõuliselt mängu Autor ehk Karl Ristikivi, kes «Mõrsjalinikut» 1960ndatel kirjutades elas Rootsis poliitilise pagulasena.
Ühe peategelase asemel astub lavalaudadele mitu võtmeisikut, nende dialoogid põimuvad, haarates oma mõttekäikudesse ka Looja isiku.
Küsimust, milline on kahe peategelase vahekord, kommenteerib Loone Ots nii: «Nad on hierarhias. Katarina toetab Autorit, julgustab teda, valgustab. Annab jõudu. Minu kirjutatud Autor on tegelikult süngem ja endas kahtlevam kui lavastuses, kus suur kõhklus tuleb ilmsiks alles lõpustseenis. Katarina on palju tähtsam kui Autor, sest tema on julge. Ta tegutseb, sekkub, aitab ja kui vaja, keelab ja nõuab. Ta on kõik see, mida Autor ei söanda olla.»
Õigeuskliku Ristikivi märkuste põhjal oli Katarina talle ideaal. «Esitasin tema olemuse justkui Autori lähedase, mõistva ja armastava sõbrana.»
Siena Katarina oli päris inimene 600 aastat varasemast ajast, toonitab Heiti Pakk ja kinnitab Jaani kirikus etendunud näidendist kõneldes, et «kogu sündmustik kulgeb Autori ja Katarina vahelisel teljel, ülejäänud tegelased annavad tunnistust Katarinast ning sillutavad tema teed kannatuste ja rõõmudega, mis Katarina puhul ilmelisel kombel on üks ja seesama».
Nii et Autor peab laskma oma kangelasel end ise luua, aitab Pakk «pildi sisse», selgitades, kuidas sõna paberilt ellu ärkab, n-ö lihaks saab.

Sõnum armastusest
Tänu tublile näitlejatööle (laps-Katariinat kehastab Annabel Rootsmaa ja täiskasvanud Katarinat Marika Barabanštšikova) jõuab sõnum tingimustega ligimesearmastusest vaatajani. «Selle puudumine on olnud probleem kogu inimkonna ajaloo vältel,» arvab Ots, leides, et küsimus on selles, kuidas sa suhtud oma kõige lähematesse, aga ka selles, kas sa tahad ja julged pakkuda abi võhivõõrale.
«Euroopa on pärast viimast suurt sõda püüdnud ligimesearmastust edendada ka poliitiliselt. Praegu on katseaeg, kas see lõim peab vastu või katkeb lihtsalt ilusateks sõnadeks. Heaks, kuid tagajärgedeta tahteks.»
Väga liigutavaks kujuneb stseen, kus pisike Katarina, valge liiliaõis peos, lohutab Autorit, kelle koormaks pagulasetaak. Ma tunnen su isamaatust, teab tüdruk Jumalast antud väega. Mul on hirm Katarina ees, tunnistab Autor Guido Kanguri esituses. Ja vaataja tunneb kurgus pitsitust – hingel on ühtäkki kitsas, tajudes peategelaste dialoogi tuumakust. Veel enam – selle aktuaalsust tänases päevas.
«Mõrsjalinik» on väga eepiline teos, iseloomustab Loone Ots, selgitades, et kuigi draama nõuab žanrina lühemaid repliike, jättis ta Ristikivi loodud pikemad monoloogid alles, sest «nende iga sõna on õige ja vajalik».
Mida ühist on/oli Ristikivis ja Katarinas? «Usun, et mõlemad olid head inimesed. Seda on väga palju. Tarku, haritud, edukaid inimesi on maailmas murdu. Häid inimesi napib,» mõtiskleb Loone Ots Ristikivi pärandi tundjana.
Ta räägib: «Nii Katarina kui ka Ristikivi valisid paguluse omast vabast tahtest. Katarina pagulus algab tema kodust, tema toast. Ristikivi oma jätkub sealsamas – oma Solma üürikorteris, kuhu ta heal meelel kedagi ei luba. Katarina aitab väeteid, palvetab ja kirjutab. Ristikivi kirjutab ainult vabal ajal. Muidu teeb ta olude sunnil vastumeelset tööd, mille kohta on luuletuses öelnud: Ja iga päevaga ma olen enam kuri / ja enam ori, vähem teeniv vend.»
Siit saamegi Otsa sõnul võtme kirjaniku hingeellu: nagu Katarina on ka Ristikivi tahtnud olla teeniv vend, ilmik. Aga kirjanikule on see pühakust raskem: «Küllap selle pärast, et ühe eesti mehe au ei lubanud teiste kulul elada, nagu tegi Katarina.»
Pühak andis inimestele palju, aga pidi viibima oma majutajate pilgu all. Ristikivi andis inimestele oma romaanid, ent tema vaim nõudis loominguliseks tegevuseks täielikku privaatsust. Katarina kutsus kõiki endaga koos palvetama. Ristikivi ei suutnuks iial taluda kedagi vaatamas, kuidas ta kirjutab.
Kolme sõnaga näidendist kokkuvõtet tehes sõnastab Heiti Pakk sõnumi: «Ärge kartke armastada.»
Etendust mängitakse Tartus Jaani kirikus 28,. 29., 30. juunil ja 1. ning 2. juulil, lavastaja Andres Dvinjaninov.
Liina Raudvassar