Naised reformatsiooni valguses 2. osa

2.
Isand Käthe
Öeldakse, et iga eduka mehe taga on naine. Sama võib üldistatult täheldada ka Katharina Lutheri (neiupõlvenimega von Bora, 1499–1552) puhul. Katharina von Bora lapsepõlve kohta pole väga palju teada. Ta sündis 20. jaanuaril 1499 Lippendorfis (Neukieritzschis). Ema kaotas viie aasta vanusena. Isa abiellus uuesti ning majanduslikel põhjustel viis isa tütre 1504. aastal benediktlaste kloostrisse kooli. 1508. aastal asus Katharina hea mainega Nimbscheni tsistertslaste kloostrisse, kus ta 1515. aastal (16aastasena) pühitseti nunnaks. Oma hariduse ning kõik hilisemaks eluks ja majapidamiseks vajalikud eelteadmised sai kloostrist, nagu see oli tol ajal kõrgemast seisusest neidude hulgas levinud.
Reformatsiooni levides jõudsid ka Lutheri kirjutised Nimbscheni turvaliste kloostriseinte vahele. Katharinat mõjutas iseäranis traktaat igavesest elust. Talle sümpatiseeris, et esimest korda põhjendab keegi usuga seonduvat pühakirjale tuginedes. Isiklikus plaanis oli arvatavasti oluliseks äratundmine, et õndsus on võimalik ka väljaspool kloostrit elades ja tegutsedes. Südikas nunn otsustas reformaatoriga kirjavahetusse astuda. Kirjavahetuse tulemusel jõudis tosinkond nunna äratundmisele, et kloostrist tuleb lahkuda. See oli radikaalne otsus – oli ju enamik nunnadest elanud kloostris lapsepõlvest alates, suurema osa oma elust. Suure reede öösel 1523 korraldati Lutheri kaasabil nunnade põgenemine. Teekond teadmatusse ja ebaturvalisse tulevikku algas. Wittenbergi jõudmine võttis aega kolm päeva.
Lutheri sooviks oli, et pered endised nunnad tagasi võtaks, kuna seda aga ei toimunud, leiti nunnadele aegamööda sobilikud abikaasad. Katharina sattus Lucas Cranach vanema juurde, kus muu hulgas õppis Cranachi apteegis töötades farmaatsiat. See oli igati loogiline, sest erinevate taimede tundmise oskuse oli ta omandanud Nimbscheni kloostri aiast. Kui nunnadele järgemööda abikaasad leiti, siis Katharina von Borale väärilise kaasa otsimine võttis aega. Ka Luther ise üritas innukalt Katharinale sobilikku kaasat leida ning ei mõistnud Ka­tharina tõrksust kandidaatide suhtes. Kui selgus, et Katharina on valmis abielluma kas Lutheri või viimase sõbra Amsdofiga, käis Lutheri peast läbi küsimus: ehk see ongi Jumala tahtmine?
Mõistagi ei leidnud abiellumise mõte Lutheri mõttekaaslaste hulgas toetust. Lähim kaastööline Philipp Melanchthon kurtis: „Sellisel viletsal ajal, kus kogu Saksamaa vajab tema jõudu, rikub ta oma head kuulsust sellise õnnetu teo kaudu.“ Samas leidis ta, et õpetaja eksisammu pärast ei saa veel hukka mõista õpetust. Kui esialgu oli Melanchthoni suhtumine Ka­tharinasse ettevaatlikult kriitiline, siis hiljem Lutheri kahe lähima kaastöölise ja toetaja suhe muutus.
13. juunil 1525 kihlati ja samal päeval ka laulatati Katharina von Bora (26) ja Martin Luther (42). Seda otsust sarjasid Lutheri toetajad ning parastasid oponendid. Toetajate seas peeti Lutherit pühakuks ning leiti, et see maine otsus ja abielu kahandab Lutheri aupaistet ning abielu kaudu saab ta „tavaliseks“ lihtsurelikuks. Kaheksa päeva pärast laulatust peeti vastavalt toonastele tavadele avalikud pulmad, mida on kirjeldatud järgmiselt: „Pidulikus protsessioonis mindi hommikul kirikusse jumalateenistusele – jutlust kuulama ja õnnistust vastu võtma. Sellele järgnes pidusöök, käik raekotta, kus rahvas tantsis traditsioonilisi pulmatantse. Õhtul tuldi taas pidusöögile.“ Kohal olid kõik Lutheri paremad sõbrad ja vana Hans Luther, kes võis pojaga lõpuks rahul olla – mungapõlv oli minevikuks muutunud ning aadlisoost minia leitud.
Katharina sugulastest keegi pulma ei ilmunud, küll aga käisid õnnitlemas raehärrad, professorid ja mitmed ametnikud. Ka Mainzi peapiiskop saatis oma saadikuga 50 kuldnat, mille Luther küll tagasi tahab saata, kuid Katharina hoiab alles ja kasutab hiljem ära laokil majapidamise korrastamiseks. Erinevate allikate kohaselt oli Lutheril esialgu raske abikaasa rolliga harjuda. Ta ei alahinnanud abielu tähtsust, kuid naistest ei ole ta kuni elu lõpuni kuigi heal arvamusel – neis olevat liiga palju rikutut. Hiljem siiski tõdeb Luther: „Mul on väga vaga ja ustav naine, ta ei riku mu elus midagi. Oh, armas Jumal, abielu ei ole mingi loomulik asi, vaid Jumala eriline kingitus, kõige magusam ja kõige karskem seisus.“
Kuna Luther ei paistnud silma praktilise meelega ning oli kasinate sissetulekutega, usaldas ta kogu majapidamise, endise tsistertslaste kloostri Wittenbergis, Käthe hoolde. Neist kohustustest ja naise juhtpositsioonist koduses majapidamises tulenevalt nimetas Luther kaasat sageli isand Kätheks. Lisaks suurele ja külalisterohkele majapidamisele langes Käthele ka laste kasvatamise ja õpetamise kohustus. Lutherite peres oli kuus bioloogilist last ja neli kasulast. Kuus last sündisid ajavahemikus 1526–1534.

(Järgneb.)

Kristel Engman, vikaarõpetaja