Näitavad meile valgust

Novembrikuu algab kõikide pühade (pühakute) päevaga. Igal nädalal on meil püha päev, aga aastaringiski on mõni aeg erilisem üheks, teine teiseks tegevuseks. 

Tõsi küll, elektrivalguse ja kõiksugu ekraanide helendus segab meie päevil paljudel ehk hämara aastaaja võimalusi täiel määral nautimast, kuid vähemalt põhimõtteliselt võiks siin hingedekuu hakul küll püüda tavapärasest enam mõelda neile, kes ise ennast uksest-aknast peale ei suru, ent kellele mõtlemine on märksa viljakam kaduv­ilmse virvarri näitelaval vägisi peaosadesse pürgijate igale mõttepurtsatusele reageerimisest.

Läbi aastatuhandete on elanud ning küllap elab ka praegu palju väga erinevaid pühakuid. Kõigil neil on isesugune taust, erinevad iseloomud, rõõmud ja mured, kiusatused ja sisemised võitlused. Neid ühendab aga see, et nad pole tahtnud lihtsalt niisama oma elu ära raisata, vaid on otsustanud pühendada see Jumala, meie kõikide Looja ja õigusjärgse Omaniku teenistusse. See aga tähendab omakorda alati ühel või teisel moel ka kaasinimeste teenimist, sest nagu rist pole võimalik vaid üheharuliselt, nii pole võimalik olla ka ristiinimene, kui elust puudub emb-kumb, kas horisontaalne või vertikaalne armastus.

Paljud inimesed ihkavad saada kuulsaks ja olla olulised. Mõte sellest, et peagi pärast surma ei mäleta meid keegi, on paljudele üsna häiriv. Ei aita ka see, kui mõni kuulsaks saabki, ikkagi on ta tõenäoliselt varsti unustatud ja asendatud juba homse ning ülehomse päeva tähtede poolt.

Pühakuid aga, kes pühendasid oma elu teistele head tegemisele, maailma paremaks muutmisele, mitte omaenese ellujäämise ja mugavuste kindlustamisele, mäletatakse põhjusega veel aastatuhandete pärastki. Nii on meil tänapäeval palju pühade inimeste elulugusid, mida loevad noored ja vanad, hoolimata sellest, et nende lugude peategelased juba ammu igavikus on. Miks? Sest nende elud inspireerivad, näitavad meile valgust, kuidas mitte elada tühja ja kasuta elu.

Küllap see nii on, et millele sa oma elu pühendad, määrab ära ka selle elu mõõtmed. Kes elab hetkelisele heaolule, selle elust on vähe püsivat kasu. Kes annab end Jumala teenistusse, selle elu mõjutab paljusid veel kaua. Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi kõduneb, tõdeb ajatu tarkus (Õp 10:7).

Kui leiame aega pühakute lugudesse süüvimiseks, siis märkame peagi, et need pole üksnes inimeste lood ning et pühakute mälestuse pühitseminegi ei ole oma olemuselt mitte inimeste ülistamine, vaid au ja tänu andmine Kristusele, kes saab imelisi vilju esile tuua inimestes, kes talle oma elus selleks loa annavad. Igasuguste inimeste eludes. Õieti öeldes: meiesuguste inimeste eludes. 

See innustab: kui Jumal kauneid vilju võrsutab meiesuguste inimeste juures, siis miks ei võiks seesama sündida ka meie endi eludes. Küllap tasub end muistsete ja meieaegsetegi pühakute eeskujul Tema teenistusse pühendada.

Nõnda ei tähenda – vastupidiselt mõnedes ringides levinud eelarvamustele – pühakute austamine mingit usulist elitismi, vaid see on julgustuseks ja inspiratsiooniks igaühele, sõltumata vanusest, soost, sissetulekutest, rassist või seksuaalsest orientatsioonist. 

Pühakuteaeg meenutab, et igal inimesel on potentsiaal elada viljakat ning tähendusrikast elu Jumala kiituseks ja oma ligimeste õnnistuseks. Igaühel on selle elu avaldumisvormid pisut iselaadsed, sõltudes nende seisusest ja ajastust ning muust, kuid Vaim ja armastus, mis püha elu iseloomustavad, on läbi aegade kõikjal needsamad. 

Hiljuti usupuhastuspüha pühitsenud luterlastena armastame sageli kõnelda üldisest preesterlusest, mis igale kristlasele pühas ristimises on osaks saanud. Seesama aga tähendab ka, et on olemas ka üldine pühaklus, nii nagu püha Paulus oma kaasaja väga erinevatele ristiinimestele kirjutades usklikke ikka „pühadeks“ nimetab.

Nagu püha päev nädala alguses on tööpäevadest erinev ja oma sisult ülevam, ja nagu hämar hingedeaeg muude aastaaegadega võrreldes on mõtlusele kutsuvam, nii on ka ristirahvas muu maailmaga võrreldes eriline ja püha oma kutsumuselt ja loomuselt, mis ristimises ja usus meile on kingitud ning jääb kestma ka siis, kui kaduvilmsed asjad juba ammu minevikku on vajunud. 

Mitte ilmaaegu ei tähistata pühakute ja märtrite päevi mitte nende ajalikku ilma sündimise päeval, vaid surmapäeval, igavikku sündimise päeval. See on nende sihile jõudmise ja igatsuste täitumise rõõmus pidupäev. On meilegi, kui endid Kristuse omaks usaldame ja tema rahva seltsi hoiame.

 

 

 

 

Toomas Nigola,

kolumnist