Näitus tutvustab pühapildi sündi

Tartu ülikooli kunstimuuseumis eksponeeritav näitus pühendab külastaja Bütsantsist pärit ikoonitraditsiooni iidsetesse saladustesse, kus vanade 18. sajandist pärit pühapiltide kõrval saab näha ka ikoonide loomise protsessi.

Näitusel on eksponeeritud 26 ikooni, mis on loodud 18.–20. sajandil Vene kultuuripiirkonnas. Neil kajastub bütsantsi ja vanavene ikonograafia. Paljud neist ikoonidest on loodud vanausuliste poolt ja paljusid on austatud vanausuliste peredes. Mitte alati ei ole vana ja uue stiili ikoonid selgelt eristatavad.
Nikoni-järgsel ajal austati endiselt neid ikoone, mida reformid ei puudutanud, nagu mitmeid vanu Jumalaema ikoone ning Vana ja Uue Testamendi süžeesid. Samas tegid mõned vanausulised kompromisse, minnes kaasa uuema aja arengutega. Seda kajastab näitusel eksponeeritud õlivärvidega maalitud «Eelkäija Johannes Kõrbeinglina».
Bütsantsi algkujudele tuginevad mitmed kristluse algsajandite märterpühakute portreed nagu Myra piiskop «Püha Nikolaus», liturgia kirjutaja «Johannes Kuldsuu», «Püha Panteleimon».
Samuti saab näitusel olevatel ikoonidel näha Uue Testamendi teemasid, mis kaunistasid Bütsantsi kirikuid, näiteks «Kristuse ristilöömine», «Kristuse ülestõusmine», «Neitsi Maar-ja rõõmukuulutamine», aga ka Maarja surma tähistav «Jumalaema uinumise» ikoon.
Vanausuliste ikoonidel on alati süvis kovtšeg (kirst, laegas), millel on ikooni seisukohast oma sümboolne tähendus. Koduste ikoonide kõrgematel veeristel on kujutatud pere kaitsepühakuid ja ikoonide pealiskirjad on vanas kirikuslaavi keeles.
Näitusel tutvustatakse esmakordselt Eestis Raja külas 19. ja 20. sajandi vahetusel tegutsenud ikoonitöökoja joonistuseeskujulehti, mida kasutati vahetult ikoonide valmistamisel. Need 14 joonist on põgus pilguheit munk Gavriil Jefimovitš Frolovi (1854–1930) juhendamisel tegutsenud ikoonimaalijate töö köögipoolele. Neil eeskujulehtedel oli väga tähtis roll puhta vanavene ikoonikaanoni edasiandmisel.
Frolovi töökoja ikoonid olid esteetiliselt kõrgel tasemel, sest neid maaliti vanas vaimsuses ja traditsiooniliste ikoonimaalivõtetega. Eeskuju on võetud Rubljovi-aegse Moskva koolkonna ja iidsete Novgorodi meistrite ikoonidelt. Sinna juurde kuulus ka vaimne haridus ja mungaelu reeglitest kinnipidamine, sest ainult puhta meelega sai maalida ilusa ikooni.
Ikoonide valmistamise traditsioon ja kujutamisviis (kaanon) pärinevad Bütsantsist, kus hakati valmistama Kristuse, Neitsi Maarja ja pühakute mälestuspilte. Kaheksanda sajandi paiku võeti muude tehnikate kõrval kasutusele temperavärvidega maalimine puitalusele. Maalimiseks segati värvipigmente muna, mee või veiniga.
Ikoonil kujutati kindlat isikut või piiblisüžeed, seepärast püüti säilitada algset kujutamisviisi, et pühak oleks alati äratuntav ja lugu kooskõlas pühakirja tekstiga. Ebamaise maailma ja ruumi edasiandmiseks kasutati ümberpööratud perspektiivi ning kuldset tausta. Isikute puhul rõhutati suursugust, vaimselt rikast ja hingestatud näoilmet. Ikoonil puuduvad valgusallikas ja varjud, kuid on omapärane joonte graatsia ja värvide sära ning eriline, pisut salapärane ilu.
Näituse koostaja Külli Valk nendib, et kuigi kanooniline ikoonikunst on anonüümne ning välistab valmistaja isikupära ja omaloomingu, on ometi iga ikoon kordumatu ja meisterlikkuse tase erinev.
Näitus jääb avatuks 15. juunini.

 

Merje Mänd

Kaheksandal sajandil kasutati ikooni valmistamiseks ainult looduslikke materjale, mis sümboliseerivad Jumala poolt loodud maailma:
puitplaat ja puuvillane või linane kangas – taimi;
sideained kalaliim ja munakollane – loomi;
kriit ja värvipigmendid – maad.