Need imed on tõetruud

Sel sügisel ilmus poetess Almi Tugevalt neljas raamat – proosa- ja luulekogu «Elu läbi imede».

Olgu algul kohe öeldud, et tegemist on vaimuliku sisuga raamatuga, mis köidab oma tõetruuduses. Ning kui mult keegi küsiks, milles on Almi tugevus, siis vastaksin: see on tema värssides. Tema kirjasõnas üldse, sest kui inimlaps leiab keskeas tee luule juurde, siis on ta ju küps isiksus.

Almi kirjutab raamatus «Elu läbi imede»: «Inimese elu siin rahutul, pulbitseval maakeral on ime – see on kordumatu. Saab alguse nagu jõgi allikast, puhtast lättest, järjest tugevamaks muutudes rajab ta enesele elutee, läbib madalikud, karid ja kärestikud.»

Aga sellistes palades nagu «Oma saatus, oma tee…», «Villvallika lugu», «Suurim ime», «Ilmutus» jt koorub lahti ühe inimese elukäik. See on õnnistuslik, jumalakartlik, ühtlasi keeruline nägemuste-unenägude rida. Palas «Suurim ime» kohtume inimese vaimse uuenemisega. Kui lehekülg lehekülje järel leiad kaunist tõde, nii tundlikku eluvaatlemist ja tunnetamist, siis oled lugejana lihtsalt tänulik.

Almi Tugev kirjutab: «Tundes nüüd Jumalat, pulbitseb süda ülevoolavast tänust ja rõõmust, et püha Isa juhatas juba siis mind eluteel, kui teda veel tänadagi ei osanud. Au olgu Jumalal kõrges!»

Pärast seda lugu algab raamatu luuletuste osa.

«Lumisel teel lumene valgus,

uue lootuse, ootuse algus.

Lumisel teel jõulude algus,

siirus, soojus, hingevalgus.»

(«Lumisel teel…» )

Poetess mõtiskleb sügavuti jõulude ja Petlemma tähevalguse üle. Ja nagu ikka Almi loomingus, on ka seekord loodusluulet. («Astun», «Lumehelbeke», «Jõulurõõm», «Vikerkaar Su üle» jt.) Loodus on autori jaoks pühamu. Loodus on suur osa elust, mille ees tunda aukartust.

«Sinilillede aegu

sarapikku end kaevan.

Hardalt seal liigun,

pehmel pinnasel kiigun.»

(«Sinilillede aegu»)

Kuidas leiab inimene elurikkuse, kust leiab? Nagu Almi Tugeva looming on üldse igikogetu, on tema kogemuste sügav anum, nii on ta leidnud, et

«Suur rikkus mu sees,

see õndsaks mind teeb,

mus Allikas igine

igavest keeb.»

(«Allikas»)

Just allika kaudu suhtlebki poetess oma lugejatega. See on imeallikas, mille eest autor tänab Jeesust täna, et ka homme olla koos temaga. Rikkus on veel see, kui märkad «hõbedasi õhtuid», kui lähed mööda «karikakrais teed», kui «vaatad taevalaotusse, kus on Jumala loomingu ilu».

Ja mõttekaaslaslikult autoriga võid taas kogeda, kuidas elus läbi hea ja valu sünnib Armastus.

Almil on värsse nii vaikusest kui tormist; nii tõest kui imest; nii kevadest kui talvest. Ja uusi, toredaid kujundeid leiad sealt nõnda.

Näiteks luuletusest «Vihmalaul»:

«Nüüd sada vihmalindu

mu akna peal,

nii armsalt, nii kaunilt

laulavad nad seal.»

Kõige kaunima loomingu on meile loonud Looja! See on poetessi üks tõdemusi. Ja teda kuulates usud seda kui Imet!

Autor mõtiskleb Kõiksuse üle. Ja ta on pühendanud värsiread ka väsinud südamele, sest ta teab, et «inimhinge sügavuses heliseb igaviku muusika». Ja tõdeb, et ka «vikerkaare udus koob saatus kirka ja kauni…»

Almi Tugeva värsside elujõud pole ainult elatu sügavas tunnetamises, vaid ka lihtsuses.

Näiteks:

«Lumi langeb lume peale,

mure muljub mure peale,

maa saab lumest valgemaks,

süda murest murtumaks.»

(«Rada»)

Raamat «Elu läbi imede» lõpeb autori lapsepõlvemälestustega (jõuludest, nelipühist). Ja väga tähenduslikud on selle raamatu lõpusõnad: «Koit koob päevale uue kuue ja Sina joonistad sellesse mustri. Eha kustutab päeva eksisammud, kui Jumal on andnud selleks loa.»

Usume, sest see on Tõde ise. Nii on raamat päikseline, sest selle on kirjutanud poetess Almi Tugev ja kaunilt illustreerinud kunstnik Ain Vares – päikselised inimesed!

Enda Naaber