Niidid, mis hargnevad Iisraelis

Tallinna Jaani kiriku õpetaja Arne Hiob (fotol), Johannes Esto Ühing ja head toetajad on üllatanud õpiku mõõtu raamatuga «Püha maa, juudid ja Jeesus» juutide ja Jee­susega seotud paikadest Iisraelis senistele ja tulevastele pühamaarändureile.

Varasemate tekstide ja autorite rohke võrdlus lubab näha, kuidas pühadust ja olulisi sõnumeid erinevas ajas on mõistetud.
Arne Hiob on hea õpetaja, on selge, et ta tunneb oma õpilast, teab, millest alustada ning mida selgitada. Teab, mis rändurit huvitab, on otsinud ka ise vastuseid. Kummatigi autori oma mina ei ole kuigi tuntav, seda võib vaid aimata läbi paikade ja teemade valiku.
Arne Hiob laseb kõnelda teistel – pärimustel, eri aegade autoreil, kellest mõned on õpetlased, mõned kaugeltki mitte, ühine joon on vaid usk Jeesuse õpetusse ja tõsine, elupikkune soov seda sügavamalt mõista. Niiviisi sobib see raamat ka neile, kes ise pühal maal käinud ei ole.
Kohati isegi liiga palju erinevaid vaatenurki on esitatud, lobedamat lugemist või reisikirja ootaja ei pruugi aru saada, miks nii palju viiteid, tsitaate ja ümberütlemisi. Aga kui õpik, siis õpik, seda rõhutab asjaomane kujunduski erinevate kirjaviiside, numbrite, kastide kaudu.
Õpikuks on raamat mõeldud kõigile huvilistele, kasuks tulevad eelteadmised ajaloost ja teoloogiast ja loomulikult pühakirja tundmine. Loeb seegi, kas on ise kohal oldud või mitte. On meeldiv lugeda raamatut, kus pole kirjavigu.
Et mõista Jeesuse päritolumaad, tuleb meenutada, et ta oli juut. Juutlus sünnitas palju erilisi inimesi, kelle õpetusi järgiivad suured ainujumalausundid kõigis oma väikseimates fraktsioonides.
Isegi Muhamed läks seitsmendasse taevasse samuti Jeruusalemmast, ikka samalt kaljult, mis oli olnud loomiskivi, altar, pühamast püham paik, maailma naba. 
Jeruusalemmas kohal olles on füüsiliselt tunda, kui tihedalt allpool rohelist, hooldatud kultuurimuru põimub juurestik. Nagu võilill läbi asfaldi tungib sügavale vihkamise juurikas, õhk aga on enamasti sire ja sageli võtavad mõtted oodatust palju kiiremini kuju.
Ärgem unustagem, et vihkamine sünnib liiga isekast armastusest, tõeliselt vihata saab ainult omasid. Keset sarvestunud tigedust kohtab aga Jeruusalemmas sama äkki selgete silmadega võõrast, kes ütleb, et tema ülesandeks on meenutada Lunastaja sõnumit armastusest.
Palverändurid laiast ilmast toovad siia kotitäisi palveid, palavaimad neist transformeeruvad Nutumüüri ääres Jumala väes tema tahtmist mööda. Ükskõik mis, aga igav pole seal iialgi – isegi kui mõistus hakkama ei saa, on tegevuses muud meeled. Pühapaikade seletamatust füüsilisest kiirgusfoonist on ka raamatus juttu.
On julge tegu seda pundart harutama hakata, läbivat mõistlikku niiti kirjutiseks kangastama.
Tavaliselt piirdutakse muljete kirjeldamisega – kuidas näevad välja Piiblist tuntud paigad, ja sedagi on juba piisavalt palju, et korra läbi lugeda. Käesolevat raamatut võib kindlasti lugeda mitu korda, erinevas fookuses.
Juune Holvandus