Nimi ja vastutus

Nimi tähendab üldjuhul inimesele midagi olulist. On küll vana ütlus, et nimi ei riku meest, kuid mäletan lapsena, et olin kaunikesti pettunud, kui sain teada, et vend Andrese nime tähenduseks on mehine, minu nimi tähendas aga mulle tollal üsna arusaamatut kaksikut. Raskusi tekitas ka see, et 1964. aastal sündinud poiste hulgas oli Toomaid palju: keskkoolipäevil neli, ülikooli esimesel kursusel kolm.
Millelegi nime andmist on korduvalt kirjeldatud ka pühakirjas. Näiteks on minu üheks lemmikkohaks Vanast Testamendist mõned read loomislugudest (1Ms 2:19–20), kus seisab kirjeldus sellest, kuidas Jumal peale loomade valmistegemist need inimese ette toob ning inimene neile nimed annab. Selles loos esineb inimene Jumala kaasloojana, arvan, et see on meile väga võimas tunnustus ja ka vastutus.
Pisut erilisematele ja inimesele tähendusrikkamatele loomadele antakse peale liiginime sageli ka pärisnimi. Nii on nimed lemmikloomadel või loomaaialoomadel, näiteks uue aasta esimesel päeval eetris olnud usuliseltki mõtteainet pakkunud filmis «Pii elu» kandis koos peategelasega merehädas olnud tiiger nime Richard Barker, kõigile on tuntud tubli teleseriaalis esinev politseikoer Rex jne.
Kellel on lapsed, need kindlasti mäletavad, kuidas pärast lapse sündi tuli otsustada temale nime panek. Vahel oli see lihtne, laps nimetati kellegi järgi suguvõsas, vahel väljendas eesnimi vanemate ootusi ja lootusi lapse suhtes. Küllap on olnud neidki juhuseid, kus lapsele nime valimine on toimunud paraja draama saatel nagu Paunvere rätsepa perekonnas.
Usuliselt on kõige võimsamad olukorrad, kus nimi antakse ülalt, näiteks Vanas Testamendis Jaakobile: «Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!» (1Ms 32:29).
Meile on üldiselt endastmõistetav, et eesnimede kõrval on inimesel ka põlvest põlve edasiantav perekonnanimi. Euroopa riikidest meenub vaid Island, kus isiku teine nimi määratakse isa või ema nime kaudu. Perekonnanimed sai Eestimaa talurahvas pärast kaheksandat hingerevisjoni 1835. aastal. Liivimaal oli see sündinud kümmekond aastat varem, 1826.
Perekonnanimi oli staatuse mõttes oluline, sest sidus inimese oma esivanematega. Samas võis kord saadud perekonnanimi osutuda vastuvõetamatuks, näiteks 1930. aastate teisel poolel toimus massiline perekonnanimede eestistamine.
Perekonnanime äravõtmine tähendas inimese madaldamist kuhugi loomade ja vabade inimeste vahele. Kolme Oscariga pärjatud filmis «12 aastat orjana» on mõjukad kaadrid, kus orjakauplejad peksavad vaba mehena röövitud Solomon Nordhupi, et ta unustaks oma ees- ja perekonnanime ja võtaks omaks, et temast on saanud mustanahaline ori Platt. Pärast julma peksu nii juhtubki.
Lisaks inimeste nimedele teavad kristlased Jumala nime. Mulle on ikka meeldinud tsiteerida religioonifilosoof Leszek Kołakowskit, kes on öelnud: «Suured religioossed mõtlejad on korduvalt öelnud, et kui me räägime Jumalast, siis me ei tea, millest või kellest me räägime.» Seetõttu on mõneti üllatav, et nii intiimne detail Jumalast on teada.
Samas toob Jumala nime teadmine teda inimestele lähemale. Tõsi, selle nime hääldus on tänini mõneti varjatud, lisaks manitsetakse kümnes käsus Jumala nime asjatu suhuvõtmise eest.
Kokkuvõttes mulle näib, et usuliselt on nimel oluline tähendus. Inimesele annab see au ja väärikust, kuid sellega kaasneb ka vastutus. Viimasest väitest lähtuvalt pooldan igati Postimehe otsust loobuda veebruaris anonüümsete kommentaaride avaldamisest.
Olen väga nõus ka Postimehe peatoimetaja Merit Kopliga, kes otsust põhjendades rõhutas, et peetakse oluliseks Postimehe portaalis valitsevat tervet kommenteerimiskliimat, et poleks anonüümset sõimu ja inimestele ei tehtaks haiget. Nii mõnelgi korral olen näiteks usuteemasid käsitlevate artiklite kommentaare lugedes tõeliselt kurb olnud.
Ma arvan, et ajakirjandusväljaannete kommentaarides on omal kohal kriitika, kuid terava väljendusega peaks kaasas käima ka teadmine, kes seisab nende sõnade taga. See on positsioon, mis iseloomustab vaba ja sõltumatut inimest, kes oma nime auga kannab ning ka kommentaare oma nime all avaldab. Ja on igati mõistetav, et me ajakirjanduses sellise olukorra poole püüdleme.

 

 

 
 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist